See asi ei passi sinna nagu seale sadul selga (34)

Nõnda ütleb vanarahvatarkus sobimatute sobitamiste kohta. Ühe sellisega oleme nüüd taas kord hakkama saanud, kirjutab Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti.

Aastail 2010–15 viidi Saaremaa muuseumi egiidi all ja Euroopa Liidu mõjusal toetusel ellu arendusprojekt “Kuressaare kindluse kui turismiobjekti arendamine. Konserveerimis- ja restaureerimistööd”. See oli tõeline edulugu: aastavahetusel valisid Saaremaa ettevõtjad selle projekti elluviimise aasta teoks majanduses, turismiasjalised muuseumi 2015. aasta parimaks turismiarendajaks, Kuressaare linn aasta teoks; arendusprojekti juht Tõnu Sepp nimetati Eesti aasta muinsuskaitsjaks muuseumides.

Kui on tasuta, võtame vastu!

Tulemus sai peaaegu briljantne: muinsuskaitse parimaid tavasid järginud tööde konserveerimis- ja restaureerimispool olid pieteeditundeliselt tasakaalus, uuenenud ilme omandanud mälestis stiilne, soliidne ja ajalooliselt ehe, nauditav nii teadmiste edastaja kui ka esteetiliselt mõjusa objektina.

Seda ootamatum oli peatselt järgnenud tagasilöök, mis eelkõige johtus tüüpilisest rehepaplusest – kui midagi (näiliselt) tasuta saab, tuleb see tingimata vastu võtta. Tulemus on kõikvõimalikest õigustustest hoolimata halvas mõttes disneylandilik – ehe ja tõene ajalugu on kokku pandud “atraktiivse” uusobjektiga, mis rikub kogu mälestisekompleksi tasakaalu ja esteetika. Mida ka ei väidetaks – tegemist ei ole taastamise, vaid maketi ehitamisega. Mulle tundub, et meie muinsuskaitset on tabanud teatav mentaalne kriis: samas kui peetakse vihaseid ja pikaldasi vaidlusi mõne vanalinna hoone katusekalde 5-kraadilise muutmise üle, kooskõlastatakse kergekäeliselt kitšina kvalifitseeruvate objektide rajamist, tuues ettekäändeks kasvõi millegi “populariseerimist”.

1964. aastal vastu võetud nn Veneetsia harta (rahvusvaheline dokument arhitektuurimälestiste ja nende komplekside konserveerimise ja restaureerimise kohta) – mis peaks olema kõigi meie muinsuskaitsjate pühakiri – rõhutab, et restaureerimine peab lõppema seal, kus algab oletus (art. 9).

Lisandused on lubamatud, nad on põhjendatud vaid juhtudel, kui nad ei vähenda ehitise kõige huvitavamate osade, selle traditsioonilise ümbruse, kompositsioonilise tasakaalu ja selle ümbritsevaga seotu olulisust (art. 13). Igasuguseid taastamistöid tuleb a priori vältida, vaid anastüloos, st olemasolevate laialivajunud osade uuesti kokkuseadmine on lubatav (art. 15).

Meie kindluse bastionid, kurtiinid ja flangid tõepoolest taastati / restaureeriti / konserveeriti, kuid tuuliku puhul on tegemist maketi ehitamisega, mis ei vääri kohta ehedas ja ehtsas ümbruses.

Taastame ka “ajaloolised” sealaudad

Mis puutub ajaloolise õhustiku loomisse, siis tuleks ju veski sabas “taastada” ka “ajaloolised” sealaudad, hobusetallid jms koos nende asukatega.

Niipalju kui mäletan, on siinmail ikka halvustatud Kalvi Aluve kunagist maketeerimisega liialdamist linnus-kindluse restaureerimisel ning tihtipeale naeruvääristatud Rakvere ajalooliste linnusevaremete liigset makettidega “ilustamist”.

Miks läksime nüüd sama teed, kui maakonnas on oma loomulikus keskkonnas paiknevaid (osalt ka töötavaid) tuulikuid juba üsna mitmeid ja tuleb juurdegi?

Loodan, et see Hiiumaa tublide ja asjatundlike veskiehitajate meistritöö leiab võimalikult peatselt endale meie kultuurmaastikus koha, mis talle tõepoolest sobib!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 486 korda, sh täna 1)