KÕNE IFFILE: Enne kui lumi maas, mina korilust ei jäta!

Minul on korilusega väga hästi. Pean ütlema, et aastad on teinud selle töö, et mu korilus on keskendunud seentele. Olen omal ajal käinud küll jõhvikal, küll pohlal. Ja metsmaasikal käimine on rohkem selline, et kohe sööd. Teed toormoosikese pannkoogile kohe valmis ja lapselastele see väga meeldib.

Ma olen muidu hea korjaja, võin siin ennast kiita – ma ei pista ühtegi marja suhu, kui korjan. Jõhvikatega oli nii, et omal ajal käisin jõhvikal ja küll oli tüütu korjata neid. Ole tundide kaupa küürakil maas. Ma ei ole kunagi mingisuguseid korjekombaine kasutanud. Kuidagi vajusid jõhvikad seepärast minu jaoks ära.

Aga aastast 1972 olen käinud igal aastal seenel ja mis ma siis olen tähele pannud? Räägitakse tänavu ka, et oli põud ja seeni ei pruugi üldse tulla, aga mina usun seda juttu alles siis, kui sajab maha esimene lumi.

On olnud aastaid, mis on lausa ideaalsed – on olnud soojust ja vihma, kuid mida pole, on seened. Samas on olnud aastaid, võib-olla mitte päris nii pikalt kuivi kui sel aastal, kuid viskad ikka end küliti maha ja lihtsalt korjad. Ühe sellise kuivavõitu suve lõpuks sain umbes ruutmeetri suuruselt lapikeselt, lugesin üle, 88 kuuseriisikat. Ja olin enne täiesti kindel, et ei saa ühtegi. Terve selle pika aja jooksul on olnud küll paar korda, kui pole ühtegi seent saanud.

Korjanud olen ikkagi neid seeni, mida tunnen. Puravikud, sirmikud, kuuseriisikad, männiriisikad, kukeseened ja šampinjonid, kui juhtuvad ette. Olen usin korilane ja sissetegija. Kui on palju seeni, siis lähed ju metsas peast segi. Olen käinud nii, et võtan kaasa korvikese, et mis siin ikka… aga kui mets on seeni täis, sõidan koju tagasi ja võtan igasugu asju kaasa – olen ka särkide sisse korjanud. Lähedki lihtsalt peast hulluks.

Kunagi said kõik purgid otsa ja tol korral poes veel purke ei müüdud. Siis käisin mööda küla ja laenasin purke, et saaks ainult marineerida. Ikka sadakond purki marineerid ju. Palju ma neid siis ikka söön, aga noh, kena jagada.

Võib-olla seepärast on minus seda korilase verd, et lapsepõlves oli meil aed, kus kasvatati kõike. Eriti palju oli seal õunu. Need tuli kõik puude otsast ära korjata ja kõik marjad – tikrid, sõstrad – samuti. Ema tegi kõik sisse, et meil oleks midagi süüa terve talv läbi. Nii et minus seda korilast on küll!

Igaühel on muidugi oma kindlad seenekohad. Mul ka. See ei tähenda, et ma poleks mujale metsa sisse astunud. Mõnikord on nii, et vaatad, oi-oi-oi, väga tore mets, läheks õige uuriks, mis siin on… Ja siis on juhtunud, et ongi täiesti uue koha peal pundis mingi 20 puravikku. Muhus on mul väljakujunenud metsatukakesed, mis ma ikka lähen ja vaatan üle. Tavaliselt on esimese 10–20 minutiga selge, kas seal on seeni või pole. Siis liigun edasi ja tuian mööda metsi. Vaatan lihtsalt, et ära ei eksiks. Pean suureks võiduks seda, et mina polegi eksinud. Nii palju oskan ilmakaari ikka vaadata.

On olnud muidugi kordi, kus lähed ja lähed ja jälle paistab seeni. Ja siis ühel hetkel tardud, et kust ma tulin ja kuhu peaks minema. Õnneks Muhus on nii, et Muhu on küll suur riik, aga mereni jõuad välja nii või teisiti. Seega seda ma võin öelda küll, et enne kui seeneaeg ametlikult läbi pole, mina ei jäta!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 277 korda, sh täna 1)