Sigade katk päästis põllumehe aasta (6)

KATASTROOFI POLE: Kärlas põllumees Ülar Tänak arvab, et loomadel saab nina­esine vaatamata põuale korralik olema.
MAANUS MASING

Väide, et metssigade hulgas korraliku harvenduse teinud katk aitab põllumeestel põuase suve üle elada, pole kaugeltki vale. Põllumees Ülar Tänaku sõnul saigi söödavarumisel päästjaks üle aastate mahakülvatud mais, mis muidu oli metssigade maiuspalaks.

Kärla põllumajandusühistu juht Ülar Tänak on oma Kärla kiriku lähedal asuva kontori aknast välja vaadates silmnähtavalt rahul. Vahelduva eduga sadav vihm on tema jaoks kullaläikeline. Veel veidi põuda ja aina parimaid lüpsitulemusi näitava piimakarjaga oleks varsti pidanud seisma tõsiste probleemide ees. Intervjuus Saarte Häälele rääkiski ta nii haruldasest põuast kui ka sellest, kuidas Kärla piimakari on Saaremaal väljalüpsi poolest number üheks tõusnud.

Ühest kontori aknast välja vaadates näeme, et õue peal toimetab veel üks Tänaku-nimelise mehe ettevõte. Selle maailmakuulsa mehe. Palju seda ette tuleb, et küsitakse suguluse kohta Otiga (Ülar Tänak on Oti onu – R. V.)?
Aeg-ajalt ikka küsitakse, et kas mul on seoseid Otiga.

Vihma sajab. See on vist ainult rõõmu valmistav vaatepilt?
Loomulikult. Nägu läheb naerule. Tegelikult oli kevadine ilm ja saagikused head. Kui põud tuli ja kuivaks läks, hakkas tõesti väike mure tekkima.

Ainult väike mure?
Ütleks siis nii, et tulemusi näeme ikkagi sügisel. Selge on see, et teraviljasaak on kehva. Loomakasvatuse koha pealt on jama siis, kui ma ei saa kätte põhisööta. Seda täna kuskilt juurde tuua on väga keeruline. Vilja puhul on teised variandid alati olemas.

Kuidas põhisöödaga olukord on?
Me teeme aastas kolm niidet. Pärast teist niidet on meil viiskümmend protsenti söödast käes. Peaks veidi rohkem olema. Peale esimest niidet vaatasime, et olukord läks väga hulluks ja üldse midagi enam ei tule. Panime kohe normikohaselt lisaväetist peale ja üks vihm tuli ka. Teises niites andis meie tegutsemine hästi tunda. Kui me oma külviplaanides ja tegutsemistes midagi muutnud ei oleks, siis oleks ikka tõsiselt keeruline jama majas. Praegu näitab, et kolmandast niitest tuleb ka saaki. Seepärast mõtlengi, et ootame sügise ära ja siis vaatame.

Aitas ka see, et me kevadel otsustasime maisi maha panna. Kui me selle ka hästi kätte saame, siis saab see ka päris suureks päästjaks.

Kas maisi on maas palju?
Me pole seda enne teinud ja esimese aasta kohta on mahapandud 50 hektarit parasjagu. Järgmiseks aastaks planeerime juba üle 100 hektari.

Kas mais on ilma suhtes siis lollikindlam?
Kui ta hakkab idanema ja saab oma vee kätte, siis ta peab põuale paremini vastu. Ta kardab jällegi külma. Loodame maisist saada minimaalselt nii 1500 tonni sööta, ehk isegi 2000. Spetsialistid vaatasid, et meil ongi 30 tonni hektarilt käes. Eestis saadakse keskmiselt 35, mõnel aastal isegi 40–45 tonni hektarilt.

Tõlvikud inimesele ka süüa aitavad?
Ma ei ole proovinud, aga eks ta ole ikka selline põllumajanduslik mais. Erinevus on sortides, süüakse magusamate sortide omi.

Kas sellist põuda kui tänavu on viimastel aegadel üldse ette tulnud?
Praegu ei tule ette küll, et oleks nii pikalt olnud. Juhtunud on, et kui esimesest niitest ei saa, siis teisest ikka saab. Kõikumisi on vähem olnud.

Lätis ja Leedus kuulutati põua tõttu välja eriolukord, mis andis põllumeestele võimaluse erinevates lepingutes force majeure’i võimalust kasutada. Eestis ei kuulutatud. Kas oleks pidanud?
See on selline keeruline koht. Tuleb vaadata, mida see täna annab. On öeldud, et kui kellelgi on olukord halb ja toetustega probleeme, siis tuleb kohe PRIA-le teada anda ning tehakse koostööd.

Olen aru saanud, et Eestis on seadusandlus ka selline, mis ei lase seda eriolukorda nii lihtsalt välja kuulutada. Eks selle vajadus on igaühel erinev. Praegu see eriolukorra teema meid ei puuduta.

Kärla POÜ tõusis hiljuti väljalüpsi arvestuses üle aastate Saaremaal esikohale. Olen kuulnud, et piimatootjad oma sõnul ise väga ei huvitu, mis kohal nad edetabelis paiknevad ja konkurendi koht ka ei huvitavat. Ma ei tahaks seda hästi uskuda, sportlik hasart on meis kõigis ju olemas. Kas siis jälgitakse konkurendi tegemisi või ei?
Spetsiaalselt me midagi küll selleks ei tee, et kellestki mööda minna. Et kas ma panen nüüd jõusööta juurde või muudan midagi muud. Meie läheme ikka tootmisega omas rütmis, nii nagu meie väärtused paika pandud on. Loomulikult silmanurgast ikka tabeleid vaatad, et kus sa Eesti mõistes asud, ja hea on vaadata, kui toodang on kõrgem. Eesmärk on toota kasumlikult ja toodanguga ülespoole minna. Selle nimel me igapäevaselt töötame.

Mida siis nüüd on paremini tehtud, et tõusma hakkasite?
Tõuaretus paraneb igapäevaselt. See on nelja-viie aasta töö tulemus, tõuaretuses tulebki nii pikalt oodata enne, kui midagi juhtuma hakkab. Seemendamisest vasikani läheb üheksa kuud. Tema lehmaks sirgumiseni kaks aastat. Piima saamiseni läheb kolm aastat. Selleks, et kari hakkaks vahetuma ja paremaks muutuma, läheb neli-viis aastat.

Meie eesmärk on kasutada tippspermat. Kasutame suguselekteeritud spermat. See tähendab kokkuvõttes seda, et meil tuleb lehmvasikaid rohkem.

Üldine areng on selles, et kui varem lihtsalt hoiti karja teatud suuruses ja iga loom pidi sees püsima, ka need, kes olid madalama toodanguga, siis täna tuleb kvaliteetse kasvatusega noorkarja rohkem peale. Meil on karja suuruses piir ees ja madalama toodanguga loomad vahetame lihtsalt välja.

Põhimõtteliselt on siis nii, et juba portsu spermat ostes on teada, millisest topsist tuleb kindlasti lehm ja millisest pull?
Suguselekteeritud spermaga nii ongi. See on ka kallim. Seemendades tavaspermaga on lehma saamise võimalus selline viiskümmend-viiskümmend. Suguselekteeritud spermaga on lehmavõimalus 90 protsenti. Seda spermat kasutame me ainult mullikate peal ehk siis loomadel, kes pole varem poeginud. Esimesel seemendamisel on õnnestumisprotsent lihtsalt nii palju kõrgem. Lisaks soole on sperma omaniku järgi võimalik määrata ka kõikvõimalikke muid omadusi, mida just meie kari vajaks. Selleks on vastavad arvutiprogrammid, mis karja ja tõuomadusi analüüsivad ning siis vastava sperma välja pakuvad.

Kui ma tahaks nüüd osta parimatest parimat spermat, palju see maksaks?
Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Hinnad hakkavad nii 8 eurost doosi kohta ja lähevad kuni 40 euroni. Mullikas ei pruugi esimese korraga tiineks jääda, vahel tuleb mitu korda seemendada. Hea tõuaretus ei sõltu ainult heast spermast. Kõik asjad peavad korras olema. Seemendus, loom peab õigel ajal tiineks jääma, tiinuse ajal peab söötmine olema väga täpselt paigas. Üldiselt söödetaksegi ju loomi nii, et kogu toit kalkuleeritakse ära. Toitainete sisaldus antakse väga täpselt kätte. Loomal peab ka igatepidi hea olla olema.

See on nagu tippsport juba.
Absoluutselt.

Spordiga veel paralleele tõmmates – kui kaua üks lehm n-ö tippvormis vastu peab?
Alates sünnist on lehma eluiga umbes neli ja pool kuni viis aastat. Lüpsilehmana on kaks ja pool aastat. Tõuaretuses tänapäeval kõik vaatavad, et kuidas seda iga saaks pikendada.

Lüpsi poolest on Eestis esikohal Raplamaa Kaiu farm, mis kuulub Kärlaga samasse gruppi (Trigon Dairy Farming Estonia AS). Lehmi ka sama palju. Kuidas nemad sel aastal juba Eesti rekordile lähenevad? Mida nad teisiti teevad?
Kõigepealt on asi tõulisuses. Varasematel aastatel on meil punast karja rohkem olnud. Mustvalge ja punase piimatoodangu vahe on nii paar tonni lehma kohta aastas esimese kasuks. Liigume rohkem mustvalge poole.

Teine erinevus on kindlasti maad, mille peal keegi toimetab. Kaiul on enamjagu põllumaad selline mineraalmaa, kust tuleb head sööta. Meie toodame peamiselt lahjade soomaade peal. Söödaväärtus teeb vahe.

Mul on varasemast ajast üks hea näide. Meil oli väike farm ja saatsin loomad karjamaale. Korralik mineraalmaaga karjamaa, aga põuaga polnud väga rohtu peal. Teisel pool oli mitte-mineraalmaa, aga seevastu lopsaka rohuga. Saatsin siis lehmad sinna ja piimatoodang kukkus päevapealt tugevalt. Esimesel karjamaal polnud neil nagu suurt midagi süüa, aga piimatoodang oli kõrgem. Selle vähese toidu väärtus oli niipalju suurem.

Kuidas siis meie maadelt head tulemust saada?
Ma ikka ütlen, et tegelikult on kõige tähtsam ära tabada hea silotegemise hetk. Iga päev, iga tund on kulla hinnaga. Kui hiljaks jääd, siis on seeduvat materjali silomassis palju vähem ja loom saab vähem energiat. Sellise silo pealt hea piima saamiseks tuleks kõvasti jõusööta juurde anda, mis teeb tootmise jällegi kallimaks. Ega lehm pole ka siga, et annad lõpmatuseni jõusööta. Lehm sureb nii ära lihtsalt. Kuid me saame nende maadega hakkama, mis meil on.

Sõidad sa ikka lahtiste silmadega ringi, et äkki on kellelgi mõni hea maatükk kuskil ripakil?
Sellist vaatamist ma olen kogenud siis, kui ma sõidan Kesk-Eestis, kus laiuvad suured põllumaad. Meil on põllumaa suurus 7–8 hektarit, seal kümme korda suuremad. Siis vaatan küll ja mõtlen, et kui siin saaks toota. Lisaks viljakusele on suured maad ka palju ökonoomsemad, sa ei pea tehnikat nii palju vedama.

Kuna te kuulute ühte suurde gruppi, siis võiksite ju teha nagu spordis, kus vahetatakse mängijaid klubides oma süsteemi sees. Toote Kaiust mõned superpiimaandjad siia laenu peale näiteks?
Me oma grupi siseselt väldime sellist tegevust nii palju, kui võimalik. Seda bioohutuse tõttu. Me võime saada endale näiteks mingi uue haiguse sisse. Oleme kunagi nii teinud ja saanud selliseid haigusi, et pärast näeme hirmsasti vaeva neist lahtisaamiseks.

Sa ise saad ikka öösel rahulikult magada, vaatamata viimase suve jamadele?
(Naerab) Ikka saan. Ega siin pole midagi teha, ilm on põllumajanduses suuraktsionär. Me ei saa ilma muuta. Vaatame parem seda, et mida me muuta saame ja võtame nendes ilmastikuoludes võimalikult parima. Seda saame me siis, kui teeme oma asju nii korralikult, kui vähegi võimalik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 238 korda, sh täna 1)