JUHTKIRI: Tüvi ja oksad

Mida kaugemale üks või teine ajaloosündmus või tärmin meist jääb, seda argisemaks kipub ta muutuma. Aeg lihvib karedad servad maha, kurbus tuhmub, viha vaob, rõõm ja joovastus saavad rahulikumad mõõdud. Pulssi tagant kihutav ärevus ununeb, kuid ülevus jääb.

President Arnold Rüütel on ühes taasiseseisvumispäeva kõnes soovinud, et päeval, kus minevik, olevik ja tulevik sõlmitakse üheks tervikuks, mõtleksime rohkem sellele algsele ja põhilisele, mis meid ühendab. Sest eristavat on hoopis kergem tabada kui ühtset. Ja et iga puu juured saavad kokku puu tüves. Aga nõndasamuti sirguvad tüvest oksad, mis püüdlevad päikese poole, kannavad õisi ja külvavad sellesama puu vilju, et tema mõte ja vorm edasi kestaks, et tema sugu edeneks ning uusi ja uusi tüvesid kerkiks.

27 aastat on möödas sellest päevast, mil Eesti taas iseseisvaks sai. Juba on käes aeg, kus siia ilma sünnivad lapsed, kelle vanemad ise tulnud ilmale punaokupatsioonist priiks saanud maal.

Aastad lendavad linnutiivul ja dramaatilised pöörded meie riigi ajaloos taanduvad ajalooraamatute lehekülgedele. Lõiked tüvel armistuvad, kuid puu jääb neid alati mäletama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 18 korda, sh täna 1)