TÄNAVAKÜSITLUS: Mis seondub teie jaoks 20. augustiga ja kuidas seda päeva tähistate?

Rein Altmäe: “Ma olin siis Kopenhaagenis. Uustulnd oli meil kapteniks ja olime sellisel väiksel laeval. Siis oligi nii, et taani ajakirjanikud tulid laeva ja küsisid: kas lähete tagasi? Me olime ju noored. Tuleb meelde jah see päev. See on meeldejääv päev. Kindlasti tähistame, mingi väike koosviibimine toimub ikka.”

Juta Lomp: “Ikkagi meie oma Eesti Vabariik ju. Ma olen sündinud 1930. aastal. Mul on terve Eesti riik mälestuseks. Mul oli väga suur mälestus, ma sain oma sünnikodu tagasi ja ma tegin sellel päeval tööd, aeda ümber. Ja kui ma tulin tagasi linna, siis oli Eesti juba taasiseseisvunud. Mina olen ikka tähistanud küll, ma pean lugu sellest. Hea meel oli küll, et see päev ikkagi oli olemas – et see vabariik on ikka nüüd olemas!”

Peeter Ehala: “Ma seda nii hästi ei mäletagi, muidugi ma olen nii vana mees juba. Igatahes ma elasin nendele sündmustele päris põhjalikult kaasa. Mul oli selle üle hea meel, et see lõppes niimoodi – et see sai ikka välja kuulutatud. Kas ta nüüd pidupäev on, aga märkimisväärne päev kahtlemata. Pidupäev on rohkem vabariigi aastapäev. Mul on vimpel kogu aeg mastis, ega ma seda vahetama ei hakka.”

Urve Liiv: “Mulle seondub sellega väga rõõmus lugu, sellepärast, et siis toimus ometi see, mida me kaua oodanud olime. Seda päeva olen ma alati tähistanud. Esimene asi hommikul üles tõustes – lipp vardasse. Siis tuttavatega hea kohv, kook ja meenutamine, kuna mul on juba aastaid nõnda palju, et ma mäletan ka kaugemaid aegu. Neid kõiki me meenutamegi ja ka kõike seda, mis on vahepeal toimunud. Ikkagi väga hea tunne, et ometi ükskord see toimus. Ma otseselt ei oskagi praegu nii paugupealt mälestusi öelda, aga neid on kindlasti. On meeles küll, et sai oodatud ikka pingsalt, et kas toimub või ei toimu. Ja see oli üldse niisugune suurte ootuste aeg. Ja kui lõpuks selgeks sai, siis sai ka kohe sugulastega rõõmu jagatud.”

Rein Järva: “Ma olen Tallinna mees. Seondub see, et tulid tankid lõuna poolt, ma sõitsin just lõunale ja panin auto poe ette.

Nii kui tulin poest välja, tuli igavene tankide müra. Ma sain minut enne seda auto eest ära, sõitsin koju. Panin auto õue ja mõne minuti pärast paarkümmend tanki panid lõginal minu kodu akende alt mööda.

Sõitsid Paljassaarde, kus nad selle öö ka olid ja järgmine päev panid lõginal tagasi. Sellised eredad mälestused minul. Ikka vaatasin telekat sel õhtul ja oli mõni minut üle üheteistkümne. Toompealt oli otsesaade ETV-s. Muidugi oli suur rõõm.

Eriti ei tähista, aga massiüritustest olen võimalusel osa võtnud. Ma olen suvehiidlane ja homme õhtul olen Hiiumaal Käinas laulupeol. Ja kui ma teinekord Tallinnas olen olnud, siis muidugi olen lauluväljakul olnud. Pereringis ikkagi ka, istume laua taha, võtame toitu ja jooki – niimoodi nagu ikka.”

Lembit Vallo: “Vaba päev on ju kena päev. Nii ilusad suveilmad ja saab kodus olla õnnelik. Vist isegi sai Kuressaare linnas lippudega seistud. Kas oli päev hiljem või päev varem kesklinnas mingi kogunemine. Seda ma tean, et olime linnas, aga lippusid minu meelest siis ei olnud palju. Kolm-neli lippu oli. Siis oli niimoodi, et me olime Kõljala mingis kultuurimajas ja suures sööklas, kuulasime raadiot ja mõtlesime, kas tõesti läheb siin nii hulluks kui Lätis ja Leedus – aga ikkagi ei läinud. Muidu tähistame küll, pere tuleb kokku, kõik tulevad koju.”

Heidi Carolina Martinsaari: “Ma olin kolmeaastane. Mul on meeles see, et ma ei elanud Eestis, vaid Soomes. Kuulsin, kuidas Vene väed Eestist välja viidi – seda ma mäletan. 20. augustil ma magan kaua, see on vaba päev. Ja 19. augustil on pidupäev, sest see on minu ema sünnipäev – niimoodi tähistamegi. Me tunneme rõõmu, et 20. august on alati vaba, siis saab päev varem ema sünnipäeva tähistada. Niimoodi tähistame, siis pole topeltpidu vaja.”

Aivo Pulk: “Uus aeg. Käisin samal päeval autoga detaile toomas. 20. augusti õhtul olin kodus ja sain teada, et otsus võeti vastu ning Eesti Vabariik on vaba. Hea, et selline lahendus. Ma olen üldiselt Eesti Vabariigi poolt, aga siis ma mõtlesin, et asi võib muutuda väga veriseks. Kodus oli rahulik ja minu jaoks on see alati pidupäev. Me lähme seekord Tallinna, lastega seal istume ja tähistame kindlasti perekonnaringis. Olen käinud kontserdil, üldiselt naudime vaba päeva. Veebruari oma on muidugi suurem, aga ta tuli ilma vereta – see on kõige tähtsam. Ta on rahulik päev, eriti suurt pidu ei pea. Mul oli sel ajal ka muid muresid, naine ootas poissi, mitu rõõmu korraga.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 164 korda, sh täna 1)