KADRI KROON: KOGUVA ON EESTI KÕIGE ILUSAM KOHT!

Mullu suve lõpus Koguva söögikohas Mõrrad jalgu puhates hakkas silma üks äraütlemata imposantne hoone sadamast veidi põhjapool.

Tundus täiesti uus, isegi veel nii uus, et elanikke ei paistnud sees olevat. Tänavu juuni algul jõudis valmiduselt vormile järele ka maja sisu ning kogu hoone kannab nüüd nime butiikkülalistemaja Bottengarn (rootsi keeles on see põhjavõrk – suur angerjamõrd, milliseid Muhu jõukad kalurid Rootsist ostsid. Saaremaal ja Hiiumaal püüti nendega kuni 10 m sügavuses rannavees tavaliselt rändangerjat. – T. K.).

Uhke uusehitise asemel oli siin kunagi kohaliku kalatööstuse silikaattellistest hoone – nõukogudeaegse ilmetu arhitektuuri ilmekas näide. Maja perenaine ja operaator Kadri Kroon ütleb, et sellise hoone idee pärineb MTÜlt Ankur ehk siis kohalikelt kaluritelt ja külarahvalt. “Mina käisin siin kunagi viis aastat tagasi ja mulle tundus see Eesti kõige ilusama kohana!” Selle väitega on minul kui sünnipärasel muhulasel muidugi raske vaielda. Kuus ja pool aastat Ameerikas elanud sommeljee ja hobikokk Kadri ütleb, et sellise kogemustepagasiga nagu sealt sai, on lihtne mujal hakkama saada. Ka siin Sõgedate külas. “Sõgeduse mõiste on selline… väga lahtine mõiste Eesti kultuuriloos. Eks väikses külas tuleb ikka väikseid intriige ette.” Üldiselt saan perenaise jutust aru, et kuuldused külarahva sõgedusest on tuntavalt liialdatud ja jäävadki pigem kuhugi Smuuli teoste kaante vahele. Neid raamatuid leiab muide külalistemajast hulgi. Ja veel üks seos on siin rahvakirjanik Juhaniga – külalistetoad kannavad kõik Smuuli elus tähtsat rolli mänginud naiste nimesid.

Hommikusöögilaua ääres on kõik toolid eri stiilis.

Hoone näol on tegemist natuke nagu moodulmajaga – akende suured klaaspaketid ja seinaplokid lapiti kokku nagu pusle.

Kogu sisustus – ideest kuni teostuseni välja on Schmidt sisustussalongist (Schmidt on tunnustatud Saksa kvaliteetmööbli bränd, mille tootjaks suurim Prantsuse mööblikontsern SALM. Brändil on rohkem kui 600 esindussalongi üle maailma. – T. K.) ja Riviéra Maisonilt (rahvusvaheliselt tuntud Hollandi kaubamärk, mis pakub enam kui 3000 kaubaartiklit mööblist nõude ja aksessuaarideni. – T. K.). Just sellisel valikul on üks vägagi lihtne ja silmatorkav põhjus: “Neil on palju mereteemaga seonduvaid tooteid, mis mõnusalt sulanduvad siia keskkonda.” Ja nii see tõesti on. Heleda viimistlusega kare laudis esimese korruse seintel, millega sobituvad kenasti nii mööbel, valgustid kui detailid – kõik on ütlemata stiilne oma lihtsuses. Tõepoolest, vihjeid merele ja kalandusele hakkab silma kõikjalt. Huvitav on see, et sageli on üsna keeruline teha vahet uusloomingulise sisekujunduselemendi või päris ajalooga päris eseme vahel. Midagi pole ülearu. Kõigele on lähenetud moeka vabaduse ja kohati ka huumoriga – näiteks on hommikusöögilaua ääres kõik toolid eri stiilis. Pererahva armastust vanade asjade vastu näitab uhke valik Norma plekist kuivainepurke vitriinkapis. Või ka eakas klaver, mis suure osa oma elust veetnud Orissaare koolimajas. “Just üleeile olid meil siin profimuusikud, ei nurisenud,” jagab Kadri klaveri suunal komplimendi. Eks ta muidugi võiks ju parem olla, aga mida ühelt nii vanalt pillilt ikka nõuda.

Eakas klaver on suure osa oma elust veetnud Orissaare koolimajas.

Teisel korrusel on viis tuba, millest neli on külaliste ja üks pererahva päralt.

Ka tubade sisustuses domineerib merelisus. Merd on toas ja loomulikult akna taga.

Külalistemaja teise korruse koridori seintelt vaatavad vastu tublile kalurile Endel Joosepi poeg Noorele omistatud aukirjade koopiad.

Rõdult, mis kangesti meenutab kaptenisilda, avanev vaade on miljoneid väärt! Teiselpool väina kõrgub Orissaare telemast ja veidi paremal hakkab silma Maasi linnuse varikatus. Siinsamas kadakate vahelt paistavad Saaremaa lihaveised, kes on maikuust alates ametis rannaniidu siledaks närimisega. Lisaks veel lugematu hulk pääsupesi kõikvõimalike räästaste all. “Pääsukesed on meil nagu turismiatraktsioon! Isegi paljud eestlased pole pääsukese pesa lähedalt näinud.”

Rõdult, mis kangesti meenutab kaptenisilda, avanev vaade on miljoneid väärt!

Soome kunagine mereuuringute laev Aurelia, mis teenis veel hulk aega Orissaare kooli merendusklassi noori, on nüüd majutuspaik. Siit leiab ka tõeliselt laia lavatsi, nii oma viiele-kuuele inimesele…

Pääsukesed on hõivanud ka selle kompleksi ühe kõige põnevama objekti räästaalused. Soome kunagine mereuuringute laev, mis peale pensionile sildumist teenis veel hulk aega Orissaare kooli merendusklassi noori ja kui seegi töö lõppes, leidis Aurelia oma viimase randumispaiga siin kaldapealsel. Hoopis uues funktsioonis – seegi on nüüd majutuspaik. “Mitte kõige kallim, aga kõige eksootilisem küll!” räägib Kadri. Ruumi on selles pealtnäha mitte just kõige suuremas laevas tublisti. Siit leiab ka tõeliselt laia lavatsi, nii oma viiele-kuuele inimesele… Kokku mahub Aurelia pardale majutuma kuni kümme külalist.

Teisel korrusel on viis tuba, millest neli on külaliste ja üks pererahva päralt.

Kui Aurelia on ainus laeva mõõtu alus, siis eri suuruses ja töövalmiduses paate leidub siin hulganisti. Need, mis veel sõidukõlbulikud, ootavad kai ääres mere kutset, maja ees murul on koha leidnud see päris Muhu lappaja – tubli tunnistus siinsete kalurite töökast minevikust. Külalistemaja teise korruse koridori seintelt vaatavad vastu tublile kalurile Endel Joosepi poeg Noorele omistatud aukirjade koopiad, küll J. Suurhansu, küll V. Väljase allkirjadega…

Söögikoht Noodakuur ootab külalisi kehakinnitust nautima. Mõrrad pole pelgalt dekoratsioon, vaid täiesti töökorras.

Meri pole ka pererahvale võõras – Kadri soomlasest abikaasa Arho Anttila on purjetanud isegi üle Atlandi. Kadri enda juured on Valjala kandist, osa sugulasi on ka Leisi lähedalt.

Söögikoht Mõrrad on tänaseks nime vahetanud ja nüüd ootab külalisi kehakinnitust nautima Noodakuur. “Meil on siin kaks elukutselist kalurit Jüri ja Endel, tänu kellele saame pakkuda kohalikke kalatoite.” Köögis askeldab teiste hulgas ka perepoeg Alex. Kokku on siin kompleksis ametis kümmekond hinge, enamik neist omad inimesed ja hõimlased. “Meie koer Mia ka elab ja töötab siin!” teatab Kadri. Ajaloolises noodakuuris ootavad täies kasutusvalmiduses võrgud, siin on ka uhke väljapanek Koguva kandi meeste merisest kalapüügiminevikust, mille üle võiks kade olla iga koduloomuuseum.

Kogu sisustus – ideest kuni teostuseni välja on Schmidt sisustussalongist ja Riviéra Maisonilt.

Suuremaid ehitisi hetkel plaanis ei ole, küll saab sadama-ala lähiaastail laienduse ja süvenduse. “Tore, et see sadam elus on! Nädalavahetustel tullakse isegi Hiiumaalt.”

Hooaeg kestab siin augusti lõpuni, siis kolib ka pererahvas pealinna talvituma. “Lapsed käivad ju linnas koolis ja põhierialaga – veiniga – tuleb ka tegeleda. See on pigem küll nagu elustiil,” tunnistab Kadri ja lisab, et “Koguvas ei ole veinitamine talvel eriti jätkusuutlik.”

Köögitoimkonnas on perepoeg Alex, kokad Õnne ja Aiki.

 

Pääsupesi leiab ohtralt – pea iga räästa alt.

Aga uus suvi tuleb ju üsna varsti jälle. Ka siin, Eestimaa ühes ilusamas paigas – Koguval.

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid IRINA MÄGI

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 523 korda, sh täna 17)