LUGUSID ETTEVÕTLUSSAARELT: Kalameheks Usbekistani

Tarmo Virki

Kuidas vallutada maailm? See mõte võib kõlada veidi totakana, aga samas – milleks panna oma tegemistele ise piire? Ok, maailma suurim ei pea ju olema, aga maailma parim võiks olla küll, kirjutab Tarmo Virki.

Kuidas edasi? Kuhu maailma vallutades suunduda? Saarelt vaadates, mis on Tallinna taga?

Veidike nende mõtete analüüsimiseks ja plaanide pidamiseks kandideerisin Lahhentaggega ühte Eesti-Läti ekspordikoolituse programmi, mis on tirinud mu veidi välja tavapärastelt marsruutidelt. Otsene kasu sellest programmist on ju piiratud – aga näiteks võin ma kindel olla, et Lahetaguselt päevatee kaugusel asuvas Ventspilsis on kohti, kus meie esimest džinni eriti müüa ei ole.

Samas mõtete põrgatamiseks, laia tagasiside saamiseks grupilt, kus on laiade ekspordikogemustega inimesi, on see olnud kasulik – on väga tervendav aeg-ajalt kuulda, et su mõttekäigud ettevõtte arendamise osas on tegelikult täiesti loogilised, kuigi nad ei pruugi olla otseselt vastavuses äriõpikute strateegiliste arenguprogrammidega.

Džinniretkedel olen tihti kohtunud sellega, et teekond kahe punkti vahel ei ole kaugeltki mitte sirge. Näiteks Norra sõber, kellega tutvusin Helsingis umbes 15 aasta eest, tutvustas meid uusmeremaalasest destilleerimismeistrile, kes tutvustas meid Moskva tippbaaride inimestele, kes tutvustasid meid Praha kontaktile, kes kirjutas meie džinnifestivalist pikema artikli Tšehhi ajakirjandusse. Soomlasest investori mehe vend pakub meie toodangut Hiina turul. Riias korraldatud üritus viis kokku mehega kes müüb alkoholi nn stan-riikides.

Igasugused asjapulgad küsivad vahetevahel ekspordiplaane. Üritage neile selgitada, et kavatseme leida investori, kelle mehe vend müüks aktiivselt erinevaid jooke Hiina turul… Õnn kaasa!

Usbekistani turu peale mõeldes tundubki päris asju tegeva väikeettevõtte ekspordiplaanide paika panemine veidi nagu kalapüük, kus pannakse võrgud välja võimalikult paljudes kohtades. Inspektorid nende väljapanemist piiramas ei ole, ainult oma jõud ja energia piiravad su tegevust.

Ja samas, neid kalu, kes paati hüppavad, tagasi ometi ei viska – tänaseks oleme müügis Lätis ja Leedus. Mõnede kaladega tegeleme hästi konkreetselt, nagu näiteks põhjanaabritega, aga kaugemale vaadates laseme ka juhusel ennast aidata. Kui leidub inimesi, kes viivad meie joogi eksklusiivsele õhtusöögile New Yorgis, siis me anname selle neile kaasa – sest kes teab, milleni see viia võib.

See võrk on endiselt tühi, aga me ei või alati teada, kustkaudu on hea sõna jõudnud näiteks mõnede Inglismaa või Saksamaa vahendajateni. Mingil hetkel on võrke väljas nii palju, et kuskil peavad kalad nendesse ujuma ju ka!

Ilmselt olen kunagi lennanud peaaegu üle Usbekistani, aga kogu sellesse maailmaossa ei ole ma siiani sattunud, seega ei pruugi ettekujutus puuvillakasvatustest ja kõrbedest olla reaalsusega kuidagi seotud.

Arvaks, et eriti kala seal ei püüta, kuid põgus veebiotsing kinnitab, et sportkalastus on riigis siiski päris populaarne.
Nii et miks mitte kalale Usbekistani, seltsimehed!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 155 korda, sh täna 1)