LUUBI ALL: Saaremaa vajaks hädasti logopeede (2)

MARIT PÜÜA TÖÖPUUDUST EI KARDA: Logopeedidel tuleb tööd pigem juurde, kui kaob.
RAUL VINNI

Valla mõnes koolis on olukord suisa nii kurb, et lapsed ei saagi logopeedilist abi.

Saaremaa valla tekkimisel toodi ikka ja alati ühe pooltargumendina, et nüüdsest saab erialaspetsialiste erinevates piirkondades paremini kasutada. Ühe spetsialistina nimetati tihti ka logopeedi. Tõsiasi on paraku see, et isegi parima tahtmise juures seda teha ei saa. Logopeede lihtsalt ei ole.

Palju puudu

Saaremaa ühisgümnaasiumis ja Rohu lasteaias logopeedina töötav Marit Püüa mäletab, et kui ta paarkümmend aastat tagasi nägi Tartu ülikooli seinal kutset logopeediks õppida, oli plakati allservas lause: “Tööpuudust karta ei ole.” “See tegi mulle hirmsasti nalja,” meenutab ta. Täna saab ta öelda, et see vastab tõele ning olukord läheb vaid hullemaks.

Saaremaa vallavalitsuse üldharidusnõunik Meelis Kaubi saatis Saarte Häälele andmed ja toonitas, et vajadusel peab koolis olema tasuta logopeediteenus. Paraku näitavad tema saadetud arvud tõsiasja, mis seadusega kooskõlas pole.

Kuivad numbrid näitavad, et Saaremaa vallas oli eelmise õppeaasta seisuga logopeede ametis 10,7 ametikoha suuruses. Kokku 12 inimest. Logopeediteenus on tagatud valla 17 haridusasutuses (koolid ja lasteaiad). Samas on Saaremaa vallas kokku 30 haridusasutust. Nendest viis gümnaasiumi, seitse põhikooli, viis lasteaed-põhikooli ja 13 lasteaeda. 18 lasteaiast ja lasteaed-põhikoolist on logopeediteenus tagatud igapäevaselt 10 lasteaias.

Kaubi loetleb, et logopeedi ametikohta pole Kahtla lasteaed-põhikoolis, Kaali koolis, Pihtla koolis, Kärla lasteaias, Kärla põhikoolis, Lümanda lasteaias, Lümanda põhikoolis, Mustjala lasteaed-põhikoolis, Pärsama lasteaias, Tornimäe lasteaias, Tornimäe põhikoolis, Valjala põhikoolis. Paljudes neist ei ole logopeedile täiskohaga tööd pakkuda, kuid leitud ei ole ka logopeedi, kes töötaks mitmes koolis-lasteaias.

Meelis Kaubi täpsustab, et kõik need haridusasutused, kus logopeedi ametikoht puudub, saavad teenust vähemalt kaks korda aastas.

Tulekahju kustutamine

Tegelikult pole olukord niisama lihtne ja valla poolt mainitud kaks korda õppeaastas logopeedilist nõustamist ei ole kaugeltki piisav. “Lasteaialaps, kellel on kõnearenguga probleem, peaks logopeedilist abi saama regulaarselt üks kuni kolm korda nädalas,” ütleb Rajaleidja logopeed Piret Kaminskas.

Valla meediaspetsialist Merike Pitk räägib samuti, et haridusasutused, kel endal logopeedi ametikohta pole, tellivad logopeedi vähemalt kaks korda õppeaasta vältel neilt koolidelt, kel on logopeed või siis Rajaleidjast. Pitka sõnul tellitakse teenust ka sagedamini, kui selleks vajadus on.

Saarte Hääl vestles ka mitme koolijuhiga, saamaks tegelikust olukorrast selgemat pilti.

“Tunneme logopeedist puudust,” nentis Kahtla lasteaed-põhikooli juht Helle Rüütel. Neil on lapsi vähe ja täiskohta pakkuda ei ole. Osalise koormusega kedagi leitud pole. Nemad kasutavad Rajaleidja abi. Samamoodi on hädas ka Mustjala lasteaed-põhikool. Koolijuht Malve Kolli sõnul peavad ka nemad Rajaleidjale toetuma. “Oleme otsinud, kuid tulutult,” tõdes Kolli ja lisas, et vajadus on loomulikult olemas. Lümandas jagavad eripedagoogi kool ja lasteaed. Kuid näiteks Tornimäe koolis ei saa lapsed üldse logopeedilist abi. Koolijuht Raili Nõgu sõnul neil logopeedi pole. Eelmisel aastal käis nõustamas logopeed Rajaleidjast, kuid kevadel ei jõudnud temagi suure töömahu tõttu enam Tornimäe kooli, lasteaeda õnneks jõudis. Nõgu sõnul on otsitud koostöölahendusi koos Kahtlaga, kus samuti logopeed puudub. Raili Nõgu kinnitusel saab ta aru, et ongi vajalik, et lasteaiad oleksid logopeedi puhul siiski eelisjärjekorras.

Koolidega räägitu põhjal võib öelda, et tegelikult pole olukord suisa nii kena, nagu vallavalitsusest kinnitatud ning kasvõi Tornimäe kooli näitel selgub, et ollakse ka täiesti ilma logopeedita. Rajaleidja on samas ülekoormatud ning nagu näha, polegi koolidel kuskilt mujalt abi võtta.

Raske töö

Piret Kaminskase sõnul tegeleb tema pigem ikkagi nõustamisega. Kui lapsi on rohkem, siis on kasulikum last, lapsevanemat või lasteaiaõpetajat nõustada. Nii on võimalik teenindada rohkem abivajajaid. “Olenevalt lasteaedade arvust, kus abi vajatakse, jõuab Rajaleidja keskuse logopeed lasteaeda kord kuus või kord pooleteist kuu jooksul, mõnikord veelgi harvem,” räägib Kaminskas. Seda on tema sõnul kindlasti vähe, samas parem kui üldse mitte midagi. “Pigem nimetaksin seda “tulekahju kustutamiseks”,” nendib ta. Põhitöö peavad antud juhul ära tegema lapsevanemad, kellega logopeed suhtleb ja kellele valdavalt meili teel ülesandeid annab.

Koolides käimine on tema sõnul juhuslikum, juhtumipõhine ühekordne nõustamine ja soovituste andmine õppeaasta jooksul. Kaminskase sõnul peaksid koolides esinevate lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamise probleemidega ja korrigeerimisega logopeedi puudumisel üldjuhul toime tulema spetsiaalse koolituse läbinud õpetajad.

SÜG-i logopeed Marit Püüa tunnistab samuti suurt koormust ja ka seda, et tegelikult oleks logopeede rohkem vaja. Tema sõnul võiks lastega tegeleda veelgi rohkem, kuid aeg ja võimekus seavad piirid (loe laste arengutest ka kõrvalloost – R. V.).

Püüa sõnul on logopeedide vähesuse põhjus üsna lihtne: töö on raske ja õppimine pikk. Logopeedina võib töötada ainult vastava magistrikraadi omandanud inimene. Töö on samuti stressirohke. Kui liita need kaks asjaolu faktiga, et logopeedi palk on õpetajate omast kindlasti väiksem, saab ka selgeks, miks logopeede napib. Piret Kaminskase sõnul võib noor inimene valida pigem võimaluse töötada suurema palgaga õpetaja ametikohal kui madalama palgaga tugispetsialistina. Seda enam, et logopeedi töö jääb tavaliselt pigem märkamatuks.

“Vene ajal oli logopeedi-eripedagoogi töötasu 25% õpetaja palgast kõrgem. See motiveeris ja inimesed püsisid kohtadel,” tunnistab Kaminskas tõsiasja.

Marit Püüa arvab, et Saaremaal oleks kindlasti tööd ka mõnele eraettevõtjast logopeedile. “Minu käest on ka küsitud, et kas ma aitaks,” ütleb Püüa, kes seni on truuks jäänud palgatööle. Ta lisab, et mõnedel lapsevanematel on võimalus ja soov maksta üsna arvestatavat tasu.


Marit Püüa: sisu mõistmine on kehvem

Marit Püüa sõnul on olukord võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga palju muutunud. Sellised lapsed, keda ta tollal abistas, liigitaks ta tänapäeval juba mitteabivajajate sekka. “Aasta aega on lapse areng tagasi läinud,” arvab ta. Nende probleemidega, millega tuli siis tegeleda lasteaias, tegeleb ta nüüd koolis.

Lasteaias on tema sõnul logopeedi töö kõneprobleemid, koolis peamiselt kirjutamis- ja lugemisoskuse mured. Püüa sõnul on nüüdisajal halvenemas just tekstist arusaamine. Lastele suunatud info mõistmine jääb aina viletsamaks. Isegi kui teksti loetakse soravalt, jääb selle sisu lugejale mõistmatuks. Samamoodi ei saada aru, mida õpetaja räägib ja milline on tema antud ülesande sisu. See omakorda mõjutab lapse edasijõudmist kõigis teistes õppeainetes.

Marit Püüa ütleb, et ikkagi saab kõik alguse kodust, tahame me seda endale tunnistada või mitte. Tema sõnul on vähenenud lastele ettelugemine. “On lapsi, kellele pole kunagi raamatust ette loetud,” kinnitab ta üsna uskumatuna tunduvat asja. Paljudel lastel polevat kodus ühtegi raamatut ja lapsevanemad ei olegi huvitatud lastele mingite asjade selgitamisest või nendega tegelemisest. Tavaliselt süüdistatakse kehvas lugemisoskuses telekat ja nutimaailma. Püüa ütleb, et ega multifilmide vaatamine pole ju ka halb, kuid see ei arenda nii palju kui raamatud.


Piret Kaminskas

Piret Kaminskas: rääkige, rääkige, rääkige

Kaheksa-üheksa aastat tagasi, kui Kaminskas õppenõustajana alustas, olid kõneprobleemid tema sõnul kuidagi selgemad. Valdavalt oli mureks R- või S-hääliku vale hääldus, sekka mõni keerulisem lugu. Praegu on tema sõnul n-ö puhtaid kõneprobleeme suhteliselt vähe. Kõnearengu probleemile on lisandunud probleeme tähelepanu püsivusega, laps on erijoontega või väga tundlik.

“Niisuguseid erilisi lapsi tuleb üha juurde,” tunnistab ta. Tema sõnul on kohati tunne, et kodudes räägitakse omavahel vähe, ei arutleta, ei selgitata asju. Tegeletakse rohkem nutiseadmetega, vaadatakse telekat.

Kaminskase kinnitusel tuleb hea eneseväljendusoskus ja kõne ainult seda praktiseerides. “Siit soovitus: rääkige, rääkige, rääkige – inimene on loomult sotsiaalne olend ja vajab eelkõige teiste inimestega suhtlemist,” ütleb ta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 065 korda, sh täna 1)