SUUR MAA, SUURED ASJAD: Tere, uus poiss! (1)

neeme korv

Neeme Korv

Kui klassi tuleb uus poiss (võiksin öelda õpilane, aga nimetagem teda poisiks – võib-olla ma lihtsalt oskan meessooga olukorda paremini piltlikustada), jälgitakse teda esiti eemalt. Kuidas välja näeb, pikk või lühike, paks või peenike? Kuidas käitub – kas tõstab agaralt kätt, on rübliku või nohiku tüüpi, pugeja või võimalik kambajõmm? Kas ilmneb, et tal on mingi eriline huviala?

Uue liikme lisandumine gruppi on põnev teema, millest organisatsiooni- ja grupiprotsessidega tegelevad sotsiaalteadlased on kirjutanud tarkadesse raamatutesse pikki peatükke. Sest kindlasti mõjutab see organisatsioonikultuuri ja ennekõike sõltub sellest samast organisatsioonikultuurist, kuidas teda vastu võetakse ja mis edasi saab.

Kooli ja klassi näide on lihtne, sest me kõik oleme ju koolis käinud, teame sestap ka neid lugusid. Võib vabalt olla, et sell võetakse kohe omaks või on ta ise aktiivne ja otsib kontakti. Nii tagasihoidlikkuse kui ka agressiivsusega võib saavutada erinevaid tulemusi – nii klassi tunnustust kui ka äratõukamist.

Mõistagi testitakse taluvusläve – esineb nokkimist stiilis “Kes p….tas?” – “Uus poiss!”. Kui vend oskab torked omakorda naljaks keerata, on sisseelamine muidugi lihtsam. Palju oleneb õpetajast, kes peaks aitama uustulnukal kollektiivi sisse elada.

Uue poisi puhul ei mõtle ma antud juhul lähenevat 1. septembrit, vaid muutusi Eesti sisepoliitikas, õieti siis uute poliitiliste jõudude lisandumist riigikogu valimiste eel. Sel nädalal kuulutas poliitiline liikumine Eesti 200 viimaks välja, et võtab kursi erakonnastumisele. Vabaerakonna endine liider Artur Talvik on lubanud veel ühe pundi kokku panna.

Meie esindusdemokraatias peaksid erakonnad olema sild ühiskonna ja riigi vahel, seepärast on poliitiliste jõudude erakonnastumine loomulik. Erakondade grupis leiavad uue lisandumisel aset needsamad protsessid, mida eespool kirjeldasin klassi lisanduva uue poisi puhul. Ehk siis – tulijat jälgitakse esiti eemalt, siis pannakse mitmel moel proovile.

Kujutame näiteks ette, et uus poiss võtab ära klassi parima õpilase positsiooni. Või osutub äkki kangeimaks sportlaseks. Vaevalt, et senistele liidritele meeldib oma aujärge loovutada. Erakondade suhtumises määrab samuti konkurents paljugi, ehkki avalikult ollakse riigimehelik – tulge aga! Peaks aga uustulnuk sirutama käe vana olija häältesalve, algab hõõrumine. Kui kahjustatakse mõnda senist võistlejat, ollakse leebed.

Eesti 200 puhul on huvitav jälgida, kuidas erakonnad käituvad. Keskerakond ütleb praegu avasüli “Tere tulemast!”. EKRE ja Reformierakond hoiavad madalamat profiili. Isamaa juba ründab. Kui avaliku arvamuse küsitlused peaksid talve poole näitama, et Eesti 200 pääseb üle valimiskünnise või kerkib veel suuremaks, võivad tulla muutused. Sest Eestis moodustatakse koalitsioonivalitsusi ja uustulnuk võib tulevikus kuuluda samasse satsi.

Milline saab olema selle uue poisi (või äkki mõne teise) staatus ja saatus Eesti poliitikas, on praegu vara öelda. Kuid ainuüksi tõsise väljakutse esitamine, ideede ja värskete nägude lisandumine on tähtis, sest sunnib paljusid asju teise pilguga vaatama. Küllap pidas seda silmas ka president Kersti Kaljulaid, võttes 20. augustil Roosiaias õpetaja rolli ja soovides uuele poisile tuult tiibadesse.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 301 korda, sh täna 1)