Pärast meid tulgu või veeuputus? (18)

“Kui näiteks tasuta bussisõidu asemel oleks alampalka tõstetud kasvõi saja euro võrra, siis oleks riik maksuraha hoopis juurde saanud ja tasuta bussisõidu miljoneid oleks saanud jagada neile, kes seda kõige rohkem vajavad, näiteks omastehooldajatele,” kirjutab Leisi Lapikoja perenaine Maire Forsel.

Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna abilinnapea Tõnis Mölder pöördub 27. augusti Eesti Päevalehes lugeja poole, öeldes, et eks valige, kas toetada lapsi ja eakaid või hoopis rikkureid. Kriitika seisneb selles, et Reformierakond tahab taastada ühtlase tulumaksusüsteemi, kus kõigile kehtiks ühesugune tulumaksumiinimum 500 eurot.

Lahterdamine rikkad-vaesed on põhimõtteliselt vale lähenemine. Sellega sisendab vasakpoolne valitsus rahvale, et rikkus on paha asi ja head on need, kes vaeseid ülal peavad. Selle asemel tuleks aga hoopis seista selle eest, et me kõik muutuksime rikkamaks. Hea ja edukas riik on see, kus on võimalikult vähe toetusesaajaid, aga praegune valitsus peab ennast edukaks just selle põhjal, kui palju nad raha laiali jagavad. Rahvale tuleks sisendada hoopis optimismi ja ettevõtlikkust, et võimalikult paljudest saaksid selle riigi ülalpidajad, mitte need, kes selle riigi kulul elavad.

Ettevõtjad on pahad?

Inimene on oma olemuselt mugav – mida rohkem talle niisama antakse, seda vähem leiab ta endas motivatsiooni parema elu nimel pingutada. Me oleme sellises riigis juba elanud, kus riik kõigi eest hoolitses ja me nägime, millega see lõppes.

Kuni levitatakse mentaliteeti, et rikkad on pahad, levitatakse ka suhtumist, et ettevõtjad on pahad, aga ilma ettevõtjateta poleks töökohti ega ka maksuraha, mida laiali jagada. Ja nimetada 1200+ euro suurust brutopalka saavaid inimesi rikkuriteks?! Kellega me siis ometi ennast võrdleme? Ilma sissetulekuta asotsiaalidega? Nendega võrreldes võib tõesti keskmist palka saav pereisa rikkurina paista.

Tänane vasakpoolne poliitika on nii äraspidine ja hävitav, et mul lihtsalt ei jätku sõnu selle kaose kirjeldamiseks. Nad ei saa aru, et nad hävitavad Eestimaa tulevikku. Ja võib-olla isegi saavad aru, aga võimu saamiseks kõlbavad neile kõik vahendid, nii et pärast neid tulgu või veeuputus. Vaesuse vähendamine on oluline, aga kui raha riigis lihtsalt ümber jagada, siis annab see vaid hetkelist leevendust osale rahvast ega kasvata kellegi rikkust.

Saan aru, et tasuta bussisõit on paljudele madalapalgalistele oluline, sest kui saad alampalka, siis on 50–60 eurot kuus kokkuhoidu suur asi. Samas saavad sellest tasuta sõidust osa ka need, kellel pole mingeid rahalisi raskusi.

Kui näiteks tasuta bussisõidu asemel oleks alampalka tõstetud kasvõi saja euro võrra, siis oleks riik maksuraha hoopis juurde saanud ja tasuta bussisõidu miljoneid oleks saanud jagada neile, kes seda kõige rohkem vajavad, näiteks omastehooldajatele.

Meie riigis on neid, kes vajavad päriselt abi, kuna ei saa kas iseenda tervise või lähedase hooldamise tõttu tööl käia – sellepärast on vale jagada meie kõigi teenitud maksuraha tervetele inimestele, kes ise suudavad endale elatist teenida. Mitte riik ei pea töölkäivale inimesele raha juurde andma, vaid tööandja on see, kes peab palka tõstma – seda saab ta aga teha siis, kui maksukeskkond soosib ettevõtlust, mitte ei pärsi seda.

Kuulen juba hääli, mis ütlevad, et tuhkagi see ettevõtja ise palku tõstab – nõus, kõik ei saa ega raatsi, aga selleks ju vaba turg ongi. Täna on probleem selles, et töökäsi ei jätku ja see olukord on soodne pigem töövõtjale, mitte tööandjale.

Riik hüppab appi

Väga kurb on vaadata, kuidas rahvast rumalaks ja saamatuks peetakse, nii et riik neile kogu aeg appi peab hüppama. Nii ei saa me iial lahti mentaliteedist, mis paljudele siiani nõukaajast on külge jäänud – alati on keegi teine, kes peab meie eest hoolitsema. Riik peab raha andma, keegi teine peab töökohti looma, meie ise ei pea millegi eest vastutust võtma. Ja ometi me elame vabal maal, kus meil kõigil, kes me oleme terved ja töövõimelised, on võimalus ise oma elu seada.

Meil kõigil on võrdsed võimalused võtta oma elu eest vastutus ja töötada selle nimel, et heaolu tõuseks nii riigis kui ka üksikisiku tasandil. Poliitika ei peaks seda vastutust pärssima ega võtma inimestelt motivatsiooni elus edasi pürgida.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 807 korda, sh täna 1)