Saarlaste liikuvusharjumustest (3)

Helelyn Tammsaar

“Mina nõudepõhisesse transporti ei usu!” teatab kohalik otse ja resoluutselt. Hirmud, eelarvamused ja kohmakas kommunikatsioon on selle taga, et saarlased suhtuvad seni skeptiliselt plaanidesse muuta transpordikorraldust,” kirjutab Rakendusliku Antropoloogia Keskuse organisatsiooni- ja büroojuht Helelyn Tammsaar. 

Kas tuleks nõudepõhise transpordi lähenemise ideedest loobuda, kui kohalike hoiakud on pealtnäha sedavõrd negatiivsed? Antropoloogid kinnitavad, et ei tuleks, sest see, kuidas inimesed ise täna oma liikumist korraldavad, sarnaneb mitmel moel nõudepõhise transpordi põhimõtetele.

Juuli alguses viisid Rakendusliku Antropoloogia Keskuse uurijad läbi välitöö Lümanda piirkonnas ja selle vahetus ümbruses. Tegime vaatlusi ja süvaintervjuud ligi 50 kohaliku elanikuga, et selgitada, kuidas inimesed hajaasustuses oma liikumist korraldavad: millised on teravaimad probleemid, reaalsed vajadused, toimemudelid ja üldised hoiakud.

Ilmnes, et väljendid nagu “nõudepõhine transport” ja “sõidujagamine” ei ole levinud kasutuses ega üheselt mõistetavad, küll aga leiab nende elemente kohalike igapäevapraktikas: liikuvuse korraldamisel on ühistranspordil vaid väike roll, paindlikkuse tagavad kogukonnasisene võrgustik ja väikesõidukid. Hajaasustuses planeerivad inimesed oma liikumisi ette, kasutavad selleks erinevaid transpordivahendeid, kombineerivad omavahel sõite ja jagavad kulusid.

Autokeskne elu

Tänapäeva elu hajaasustuses on ülekaalukalt autokeskne ning kohalikud kinnitavad, et tasuta ühistransport ei ajenda kedagi isiklikust sõidukist loobuma. Auto on mugav, kiire, kindel ja viib n-ö otse treppi. Erinevalt linnadest pole maal survet autost loobuda – ei ole ummikuid ega tasulist parkimist. Ainsaks piiranguks on eelarve, sest auto soetamine, ülalpidamine ja kütus haukavad suure tüki perede eelarvest. Kuniks ei taba majanduslangus või järsk bensiinihinna tõus, ei näe kohalikud end autokasutust vähendamas.

Erinevalt linnast maapiirkondades tühje autosid aga naljalt ei näe – kogukonnas toimub tihe ja pidev sõitude kombineerimine. Saaremaal teatakse hästi, kes tööinimestest regulaarselt Kuressaare vahet sõidavad ning neil on nn püsikunded. Lapsevanemad klapitavad võimalusel omavahel samas huviringis või trennis käivate laste vedu. Seeniorid koguvad auto kaaslasi täis teel laulukoori või teevad koos linnapäeva.

Uuring tõi esile, et teatud sihtgruppide liikuvus on hajaasustuses aga jätkuvalt raskendatud – need, kel ei ole auto kasutamise võimalust ja/või kelle liikumistega ühistranspordigraafikud ei sobitu. Konkreetsete sihtgruppidena tõusid esile väikeste lastega kodus olevad emad, piiratud liikumisvõimega vanurid, graafiku alusel teises külas või Kuressaares töötavad inimesed ning huvitegevuses osalevad lapsed ja noored.

Neli ettepanekut

Praegu, kui Saaremaa vallavalitsus otsib aktiivselt uusi võimalusi inimeste liikuvuse paremaks korraldamiseks, pakume uuringus esilekerkinud praegustest toimemudelitest lähtuvalt välja neli ettepanekut:

1. Kogukonna autojuht: uuringust ilmnes, et paljudes kogukondades on naksakaid pensionäre, kes korraldavad seltsielu ja on suureks toeks neile eakatele, kes ise enam liikuma ei pääse. Korjatakse kokku nende poe- ja raviminimekirjad, sõidutatakse arsti juurde või pühade ajal surnuaeda. Näeme tegusates pensionärides aga tunduvalt laiemat potentsiaali. Neil on aega ja tahtmist, nad tunnevad kõiki ja neid tuntakse. Seetõttu teeme ettepaneku luua laiemasse nõudepõhisesse transpordisüsteemi kogukonna autojuhi roll. Tema saaks väiksemate sõidukitega osutada transporditeenust neile, kelle liikumised bussigraafikutega ei sobitu, või eakatele, kes põdura tervise tõttu bussidega sõita ei tihka. Millise sõidukiga või millistel tingimustel, vajab edasist arutelu ning sõltub praegu ka seadusandluse piirangutest, ent teiste riikide kogemused (nt Community Transport Inglismaa hajaasustustes) ja esmane tagasiside kohalikelt on väga julgustavad sellise lahenduse piloteerimiseks. Ametlik autojuhiteenus koos kokkuleppeliste tasudega võiks muuta abipalumise kergemaks neile, kes täna selle üle piinlikkust tunnevad, ja ka neile, kes autojuhile tänutäheks kohmetunult moosipurgi sokutavad, teadmata, kas see sobiliku tasuna arvesse läheb.

2. Huvikoolide transport
Kuigi piirkondades on huviringe ja trenne, usuvad lapsevanemad Saaremaal, et lapse annete toetamiseks ja arendamiseks on parimad võimalused Kuressaares. Kuna bussigraafikud laste huvitegevusega hästi ei klapi, kulutavad lapsevanemad märkimisväärse aja, energia ja kütusekulu laste linna ja tagasi sõidutamisele. Uuringu põhjal langeb põhikoormus sageli emadele, kes peavad selle nimel oma tegemistest loobuma. Bussiga linnas käivad lapsed ja noored tunnistavad, et pikk graafikute sobimatusest tingitud ootamine ja kaks-kolm tundi ühistranspordis veedetud aega, mis lisandub trennile või ringile, on väsitav ja “tühi aeg”. Paindlikuma transpordi pakkumine (sh kaasates kogukonna autojuhte) Kuressaare huvikoolidesse oleks väga suur abi hajaasustuses elavatele peredele ning eeldatavalt ka kuluefektiivsem kui suurema valikuvõimaluse toomine/loomine erinevatesse piirkondadesse.

3. Jalgrattatee kooli
Praegu on jalgratas Saaremaa hajaasustuses pigem hääbuv transpordivahend – mõned kasutavad seda bussipeatuseni jõudmiseks, eakad külapoes käimiseks ja lapsed kodu vahetus läheduses.

Lapsevanemad tunnistavad, et liiklus maanteedel paneb neid muretsema laste turvalisuse pärast ning lapsi tuuakse autoga kooli ka paari-kolme kilomeetri tagant. Soodustamaks laste iseseisvust ja ka tervislikku liikumisharjumust, oleksid abiks küladevahelised kergliiklusteed koolini.

4. “Omadega koju” hääletuspeatus
Hääletamine ei ole tänapäeval kuigi levinud liikumisviis Saaremaal, ent sellel on potentsiaali tulenevalt saarlaste tugevast kogukonnatundest ja usaldusest. Facebooki sõidugrupid (näiteks Kuressaare-Tallinn-Kuressaare – toim) on hea näide, kuidas omavahel võõrad inimesed koopereeruvad samasuunalistel sõitudel ja jagavad omavahel transpordikulusid. Kohalikud tunnistasid, et kui Kuressaarde saamine ühistranspordiga on korraldatav, on probleeme just kojusaamisega, kui see ei lange kokku bussigraafikuga.

Ametlikud hääletuspeatused Kuressaarest välja viivate maanteede algustes võimaldaksid sõitu klapitada samas suunas liikuvate inimeste vahel. Ametlik hääletuspeatus ei nõua nutitelefoni ega äppi, looks aga kindla paiga, kus linnast välja siirduv autojuht saaks soovi korral aidata omakandi rahval kiiremini ja mugavamalt koju saada. Kokkuleppelised tasude suurusjärgud, mis on mõlemale osapoolele teada, hõlbustaksid sujuvat ja, taas kord, kohmetusevabamat kontaktileidmist kohalike vahel.

Tuleb tõdeda, et mitmed eelnevatest ettepanekutest on autokesksed, sest tulenevad tänapäeva liikumisharjumustest hajaasustuses ja ääremaadel. Kohalikud elanikud on sügavalt veendunud, et ilma autota ei ole võimalik maal hakkama saada. Olukorras, kus roheline maailmavaade jääb inimese tasandil olmemurede ja igapäevaelu varju, langeb aga hool kestliku maailma eest vallavalitsuse õlule.

Praegu, mil on hakatud ette valmistama järgmise perioodi regionaalstrateegiaid, on õigustatud küsimus, milline transpordisüsteem toetab Saaremaa looduskeskkonna säilimist parimal võimalikul moel, võimaldades aga samaaegselt inimestel elada ka mujal kui Kuressaare vahetus läheduses.

Näeme Saaremaal suurt potentsiaali leida endale sobilik ja tark transpordikorraldus, mis tagaks paremad liikumisvõimalused inimestele üle kogu saare. Saarerahva kogukonnatunne, ühtehoidmine ja usaldus on väärtused, mis saavad sellele kaasa aidata. Julgustame seetõttu nii Saaremaa elanikke kui ka ametnikke piloteerima ja avatud koostöös testima erinevaid mudeleid, hoidmaks avatud meelt ja leidmaks üles just sellised, mis on ühtaegu nii erakordsed maailmas kui ka olemuslikult nii omad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 579 korda, sh täna 1)