Kõik, kõik on uus septembrikuus…

“Just nii on alustanud oma kooliteed paljud koolijütsid. Täna on 1. september, ees on ootamas uus ja põnev kooliaasta,” kirjutab Kuressaare Vanalinna kooli õpetaja Girta Tang, kes on kokku kogunud oma kolleegide mõtted kooli, õppimise ja õpetamise kohta ning neid lugejatega jagab. “Kool on vahva koht ja seal töötamine samuti tore – ega ma muidu pole kolmkümmend aastat õpetajana töötanud.”

– Kooliteed alustavate laste vanemad mõtlevad tihti sellele, kuidas nende lastel koolis minema hakkab, kuidas nad harjuvad, kuidas õppimine sujub, kuidas kaaslastega suheldakse. Küsimusi on iga alguse puhul alati palju.

– Kõige olulisem koolivalmiduses on lapse toimetulek. Ta tahab kooli minna ja teab, mis teda seal ees ootab. Hea tuju ja usaldav suhtumine on parim koolivalmidus. Seda aitab kujundada vanema ja kodu hoiak kooli suhtes. Et laps hakkaks kooli hästi suhtuma ja õpetajast lugu pidama, peaks täiskasvanu olema toetav ja positiivselt meelestatud. Hea suhtumisega kodust tulnud laps on ka koolis teotahteline ja rõõmus.

Koolielu kestab koostööl

– Meie, täiskasvanud, peame lastesse lugupidavalt suhtuma, siis suhtub laps enesesse ja kõikidesse teistesse samuti lugupidavalt. Lastega tuleb arvestada kui isiksustega, nendes tuleb kasvatada headust, abivalmidust ja tähelepanelikkust.

– Koolielu põhineb koostööl, reeglitel ja kokkulepetel. Kui laps on harjunud korraldusi täitma, reeglitest kinni pidama, siis on tal koolis hea õppida ja õpetajal hea oma tööd teha. Kui aga reeglitest kinnipidamine on harjumatu, siis kulub koolieluga kohanemiseks rohkem aega.

– Ootamisel ja järjekorras olemisel on koolipäevas suur osa. Kõik ei saa olla esimesed ja kõik ei saa korraga rääkida. Seda on hea harjutada kodus lauamänge mängides ja ühiseid arutelusid korraldades.

– Kooli alguses vajab laps täiskasvanu tuge. Lapsevanem peab lapsele õpetama koolikoti valmispanemist, vajalike asjade eristamist mittevajalikest. Tihti öeldakse, et koolikotid on liiga rasked. Lähemal vaatlemisel selgub, et koolikotis olevatest asjadest on vajalikud ainult pooled. Iga päev ei ole vaja kõiki õpikuid, vihikuid kaasas kanda.

– Lapsel peab kodus olema kindel õppimiskoht. Kindlasti vajab laps abi ka koduste ülesannete lahendamisel. Ei tasu loota, et laps on kohe täiesti iseseisev, ka see vajab harjutamist, mõnel rohkem, mõnel vähem. On olemas väga hea ütlus, et õppimisel ei pea olema lapse kõrval, tuleb olla käeulatuses. Asju ei tohi lapse eest ära teha, teda tuleb suunata, toetada. Ka raskemate ülesannete puhul ei tasu kohe appi rutata ning sugulastele, tuttavatele helistama hakata (tihti on õpikutes ülesandeid, mis tunduvad vanematele üle mõistuse rasked). Laste puhul on sageli nii, et kui ülesanne ei ole peale vaadates arusaadav, tahetakse kohe abi. Tegelikult ei pea kiirustama, et aidata, pigem lasta lapsel ise natuke pusida. Lapsed on nutikad, nad oskavad vaadata asju hoopis teise nurga alt. Nad saavadki hakkama, neile peab selgitama, et alustatu tuleb lõpule viia.

– Õpiprotsessi aluseks on lugemisoskus. Väga tähtis on teksti sisust arusaamine, ilma selleta ei saa hakkama üheski õppeaines. Et lapsel tekiks soov lugeda, on vaja rohkesti tööd ja harjutamist. Väga hea on kasutada ettelugemist, selle kaudu rikastub sõnavara, laieneb silmaring. Muinasjuttude lugemine arendab lapse tundemaailma. Ettelugemisest kujuneb välja lapse ja vanema kordamööda lugemine ning tore, kui sellele järgneb vestlus loetust. Nii saab lapsevanem kaasa aidata lugemisoskuse arengule ja teksti mõistmisele.

Leia lapse jaoks aega

– Lapsega suhtlemiseks on vaja alati aega leida, vanem peab teadma, mis lapse elus toimub. Iga päev tuleb temaga vestelda ja huvi tunda, mida ta tegi, kuidas päev möödus. Lapse edusamme tuleb märgata, teda tunnustada. Oluline on õpetada teda rahulikult probleemidega toime tulema. Laps, kellele vanemad on juhatust jaganud, usub iseendasse.

– Olulisel kohal on lapse käe- ja sõrmelihaste areng. Neid ei saa treenida nutiseadmetes olles. Kõige parem on lapsega koos joonistada, voolida, meisterdada, lõigata, kleepida…

– Millised muutused on toimunud? Ma arvan, et koolis on ikka oma Tootsid, Teeled, Kiired, Arnod… Tänapäeva lapsed tunnevad hästi nutitelefone, arvuteid, nad on maailmas rohkem ringi rännanud. Aga kas see nutimaailm on lapse jaoks parim? On teada, et nutiseadmetes olemine pidurdab lapse füüsilist ja sellega seoses ka vaimset arengut. Sellega on seotud õppimisvõime langus, vähesed akadeemilised teadmised. Liigne tehnoloogia kasutamine võib viia käitumishäirete tekkimiseni. Tore, kui tänapäeva kiiresti arenevas maailmas leitaks rohkem aega lihtsalt koosolemiseks. Enam võiks väärtustada raamatute lugemist, looduse, oma kodukoha tundmist ja lähedastega arvestamist.

– Küsisin mitmelt lapselt, millist õpetajat nad sooviksid? Laste meelest peab õpetaja olema hea, lahke, tore, sõbralik, naeratav, ei tohi karjuda. Lapsevanemad soovivad, et õpetajad oleksid omamoodi üliinimesed. Mida rohkem kodu last ja õpetajat toetab, seda parem on lapsel koolis olla ning tarkustepagas täieneb üha enam nii uute teadmiste kui ka õigete väärtushinnangute poolest.

– Kool on küll tõsise töö tegemise koht, kuid seal ainult ei õpita (kuigi ka õppimine on vahva), vaid ka mängitakse, saadakse uusi sõpru, käiakse üheskoos põnevates paikades. Laps saab õige pea aru, et selline varasemast oluliselt iseseisvam elu on tegelikult päris tore – saab ennast juba täitsa suure ja tähtsana tunda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 368 korda, sh täna 1)