URMAS JA MARI VIIK – ELU KUIVASTU MÕISA MAADEL

Kuivastu mõisast kui sellisest saab rääkida vaid minevikuvormis. 1919. aasta Saaremaa mässust alguse saanud kaose lõpetas viiekümnendatel kolhoosiaegne buldooser, mis peahoone varemetele mulla peale lükkas. Kuid tänu kunstnikest abielupaari Urmas ja Mari Viigi aastatepikkusele usinale toimetamisele on nii mõnestki mõisa kõrvalhoonest võimalik rääkida juba nii oleviku- kui ka tulevikuvormis.

“Lapsepõlvest ma mäletan seda küla hästi. Kõik suved olin siin tädi juures,” räägib Urmas oma aastatepikkusest seosest Muhumaa ja Kuivastuga. Tädi Leeni kodutalu Paju põles Suure väina forsseerimise ajal sügisel 1944 maha ja elamiseks kohendati endine valitsejamaja, kus nüüd elab Urmase ema Esta. (Veel huvitav fakt – selles majas on sündinud ka kuulus advokaat Monika Mägi.)

Vaade mõisa kunagisele peahoonele 1917. aasta mais. Tänaseks pole sellest majast enam midagi alles. Kuigi vahetevahel leiab pererahvas oma maadelt vanu esemeid, mis mõisa olemasolust ikka veel märku annavad. Kasvõi see tükike peahoone põrandast.

 

Tänaseks pole sellest majast enam midagi alles. Kuigi vahetevahel leiab pererahvas oma maadelt vanu esemeid, mis mõisa olemasolust ikka veel märku annavad. Kasvõi see tükike peahoone põrandast.

Kui omaaegseid plaane uskuda, oli Kuivastu rüütlimõis suurem kui Pädaste. Hetkel on Viigi pere kasutuses natuke alla kahe hektari n-ö mõisamaad. Esmalt näitab peremees Oma Kodule mõisa endist juurviljaaita, mille esimese korruse renoveerimine on lõpetatud, teine korrus on veel pooleli. “1909. aasta kaardil seda veel pole, aga 1923. omal juba on. Ülemist korrust puhastades leidsin võlvide pealt turbakihist tsaariaegse kolmekopikase aastanumbriga 1913. Ju see oli sinna pandud, nagu pannakse nurgakivi. Ehitatud on aga hästi, topeltseintega, et juurikad kenasti säiliksid. “Ei suutnud hoonest jagu saada ka kolhoosikord ning vaatamata mõnedele ümberehitustele oli maja niivõrd heas seisus, et Urmas ei pidanud võimatuks see päriselt korda teha. Üksjagu inspiratsiooni ja meeletuge andis hoone võrratu tellistest võlvlagi, mis suures osas säilinud endisel kujul. Seinad vajasid küll parandamist ja hoone sai endale ka uhke eeskoja. Esimesel korrusel on vaadata Urmase Inglite sari ja teisigi tema ning abikaasa Mari kunstitöid. Teisel korrusel on tööd veel pooleli, aga tulevikus peaks sellest saama perele mõnus eluase, kus ka talvel muretult olla saab.

Aiandus on perenaise Mari pärusmaa nagu ka mesilasperede kantseldamine. Omaette tähelepanuväärsed on ussipeakujuliste otstega toed vaarikapeenras, need pidavat kaitsma vaarikaid kutsumata putukate eest. Taamal on vanadele oonevaremetele ehitatud erakla.

 

Sauna asukoha määras ära vana mõisaaegne tiik, mis tuli kõigepealt sodist puhtaks kaevata. Praegu on tiik suht veevaene, kuid hoopis teine pilt avaneb siin kevadel ja sügisel.

All koridoris on kenasti vaatamiseks välja pandud tükike mõisa peahoone põrandast ja ahjunurk. “Kaevates tuleb ikka aeg-ajalt midagi välja,” räägib Urmas. Kivisamba tükke tuleb välja ja kunagi leidsin isegi natuke mõisa lauahõbedat.” Peremees arvab, et kui keegi kunagi võtaks ette peahoone asupaigas tõsisemaid kaevetöid teha, mine tea, äkki oleks seal all veel mõni keldriruumgi päriselt alles. Aga selleks on vaja palju raha, head tahtmist ja ennekõike head plaani, mis selle kõigega siis edasi teha või peale hakata…

Kui juurviljaait oli suhteliselt heas seisus alles, siis teised olemasolevad hooned on ehitatud vanadele müüritistele. “Siiamaani oleme olnud mõisa vanast kuivatist kohandatud elamus. Selle katus on tehtud muide Estonia teatri katuse kividest. Need olid peale mahavõtmist väga hooletult ladustatud ja me saime päris viimasel hetkel ligi.” Maja ise – “igavene pikk kolakas” – või siis sellest allesjäänud alus oli tihedasse võssa kasvanud. Kaevamisel tuli välja päris huvitavaid leide – omaaegne kalorifeer näiteks. Kiviplaatidest põranda alt lähevad läbi kanalid, mis on praegugi veel täiesti terved. Soe õhk tõusis sealt läbi põrandas olevate aukude vilja kuivatama. “Algul oli siin maja otsas aed, aga siis vaatasime, et me ei mahu kõik majja ära ja ehitasime sellele aiale teise korruse peale. Aed jäi varju alla.” Ongi nii, et maja põhjapoolsel osal on vaid teine korrus, esimene on jätkuvalt aed.

Vanast juurviljaaidast on Urmas ehitanud toreda maja, kus esimesel korrusel saab näha kunstnikest abielupaari loomingut ja valmivale teisele korrusele tuleb mõnus elamine.

“Urmas läks hoogu jah, ütlesin, küll, et las mu aed jääb alles,” meenutab perenaine. Ikka läks nii, et Mari pidi ümber orienteeruma ja kiviktaimla asemele varjutaimed istutama.

Maja otsasein oli ainus, mis sellest hoonest veel püsti oli ja ees ootas tohutu töö. “Õppejõul olid ju suved vabad. Ma kaevasin seda 90ndate lõpus labidaga ja käruga vedasin mulda välja. Tõsine orjatöö oli. Esimese suvega ehitasime nii palju, et järgmine suvi saime juba sees elada.”

Toaseinal ripub tänavasilt ÕNNE (ilma numbrita 13!). “Mari kinkis mulle selle kunagi sünnipäevaks. Suurte ponnistustega leidis, selliseid emailiga kaetud silte ei tehta ju enam.”

Seest on maja palju suurem kui väljastpoolt paistab. “Tegelikult on siin isegi veel kolmas korrus, kus ka mõned magamiskohad – täitsa toa mõõtu, võid rahulikult püsti seista,” seletab Urmas. Et siis selline kolmekorruseline kuivati… Teisel korrusel on nn talveköök, ateljee ja magamistoad. “Elamise kütavad ära õhksoojuspump ja kamin, aga kui väljas on ikka 20 kraadi külma, hakkavad jalad laua taga tööd tehes külmetama.”

1790ndatest aastatest vana kaart seinal on kõrvuti sätitud praegusaegse aerofotoga. Erinevused on märgatavad. Palju suuremale kaardile on Urmas joonistanud oma vanaisa reisid ja rännakud. “Ootamatult ilmus vanaema (Liina Tamme – T. K.) asjade hulgast välja vanaisa päevik, millest sai tehtud ka raamat “August Tamme päevaraamat”. Ta oli pärit Hiiumaalt ja päevik räägib sellest, kuidas ta Kaug-Idast Vladivostokist välja sõitis. Oli natuke aega Eestis, siis läks New Yorki, kus õppis fotograafiks ja filmioperaatoriks. Tuli Kaug-Itta tagasi ja sõitis seal ekspeditsioonidel, kuni kogu perekond 1937. aastal represseeriti, mehed saadeti asumisele ja siis ta kadus… Vanaema tuli Siberist tagasi Eestisse ja tal oli veel igavene ports fotosid, aga tänaseks on need kõik paraku kaduma läinud. Aga vanaisa kolm filmi on veel Moskvas filmiarhiivis olemas. Ta on Eesti veel avastamata filmimees. Minu teada sel ajal Venemaal töötanud eesti filmioperaatoreid rohkem ei olnud.” Raamatu kohta on muide Tiit Pruuli öelnud: “Kui kusagil antaks välja auhinda “Kõige ilusam reisiraamat”, siis Urmas Viigi kujundatud “August Tamme päevaraamat” pretendeeriks kindlasti esikohale.”

Edasi seame sammud mere suunas.

“Siin oli võsa täis kasvanud mägi, aga mäe sees oli auk. Võtsime võsa maha ja kopaga kaevasime välja müürid. Selle koha nimi on meil nüüd erakla.” Seina mööda kasvavad viinamarjad, mis kandvat korralikult. Osa neist on roninud läbi katuseprao ja ripuvad nüüd otse voodi kohal. Kas pole romantiline – ärkad, sirutad käe välja ja nopid oma isiklikult viinapuult marju! “Need saavad seal sees hästi ruttu valmis,” ütleb perenaine. “Ja on väga maitsvad. Mul on viite erinevat sorti viinamarju.” Veinitegemise mõtet pole aga siiani tulnud, sest “ma ei ole veiniinimene”.

Omaette vaatamisväärsus on kastmissüsteem, mis kasutab duši all ära pruugitud vee terrassiäärsete suureleheliste varjutaimede kastmiseks. “Rooside jaoks on teine süsteem, mis kastab siis, kui mind siin ei ole,” selgitab Mari.

Hoonele juurdeehitatud terrassilt avaneb imeline vaade Suurele väinale ja sadamale. Terrassi trepi serval kasvab pottides – kartul!

Oma Kodu külaskäigu päeval on perenaine Mari parajasti ametis mesilastega. See harrastus on juba ammune ja päritud vanaisalt. “Mulle meeldib, kui on tegevust. Asjalikku tegevust. Mesi võiks ju omal olla ja mõned taimekesed…”

Mõisaaegne kurniplats on ka veel alles. Hästi valatud vana mõisaaegne betoon. “Ühest nurgast on natuke ära vajunud. Kusagil olnud ka tenniseväljakud. Ma olen lugenud mõisa välismaal elava viimase aedniku mälestusi, mida aga tema USAs elav tütar levitada ei lubanud. Seal on ära kirjeldatud siin mõisas toimunud verised sündmused. Ja nendes sündmustes osalenute järeltulijad on ju veel täiesti olemas, kes siis tahab sellest midagi kuulda! Et nende vanaisa oli röövel ja mõrtsukas…”

Pere senine eluase on mõisa vanas kuivatis, mis on tublisti pikemaks ehitatud. Katusele on jõudnud Estonia teatrit katnud katusekivid.

“Viimane maja, mis me siia oleme ehitanud, on mere ääres – supelmaja. Mõisaaegseid kaarte uurides leidsime, et seal oli muul – patisild, mille otsas oli väike majakene. 19. sajandi supelkultuur nägi ette, et sa lähed vette supelmajast. Siin seda ilmselt järgiti. Muhu kohta on siin päris hea rand. Kõik saigi alguse sellest, et mul olid vanad Buxhoevdenite mõisatefotod, kus proua seisab koos väikese koerakesega mingil terrassil. Keegi oli arvanud, et äkki see on Kuivastus. Küsisin siis Buxhoevdenite järeltulijalt, aga tema arvas, et see on ikka liiga peen, küllap on Haapsalu. Kuid midagi pidi siin olema. Kõigepealt puhastasime välja mõisaaegse rannavalli. Siis ehitasin siia peale tee ja lõpuks tuli ka maja. Muidu ei näekski rannikut, igal pool on pilliroog ees. Nüüd on see nagu kaptenisild. Meil oli siin väike pidu ja siis noored arhitektid mõtlesid, et mis järgmisel päeval teha? Teeme maja! Mari joonistas ruttu mudeli valmis ja meil oli igavene posu vanu aknaid. Nendest tegimegi. Ühe päevaga saime valmis. Tegime nii, et nimme ei hakanud midagi viimistlema.”

Väga äge ja kinnitab pererahva oskusi ühendada taaskasutus ja ilu.

Krundi merepoolsel küljel lokkab sirelihekk, istutatud veel mõisaaegadel. “Aedniku mälestustest võis lugeda, et siin on kohe paas vastas. Pinnasesse lõhati augud, täideti adruga ja siis istutati sirelid sisse.”

Mari näitab oma kätetööna sündinud mööbliesemeid – vanadest kangastelgedest on saanud pingid ja ka praktiline triikimislaud.

Mõisa tiik on täiesti olemas, see tähendab, jälle olemas. Peale rämpsust ja sodist puhtaks kaevamist. Lisaks muule tuli siit päevavalgele kümmekond lõhkekeha, sõjaaegade mälestus. “Päästeamet on meil sage külaline,” muigab Urmas. Kevadeti ja sügiseti on tiik ääreni vett täis. Erinevatel aastaaegadel on siin pilt päris vaheldusrikas. Siia kaldale on ehitatud saun, vesi omast käest võtta ja saab tiiki ka hüpata, kui tahtmist on. Saunas on tore mööbel, mille Mari tegi vanadest kangastelgedest. Leidlik ja ilus ka. “See oli veel see aeg, kus me puitu osta ei jaksanud. Praktiliselt pidimegi kõike rämpsust tegema. Esimesed trepid majas on ka tellingutest tehtud. Meil oli viis last ja vabakutselisena puudus stabiilne sissetulek. See ei olnud kerge. Algul oli mul siin õmblustuba. Triikimislaud on ka kangastelgedest tehtud ja selle kate on minu vanaema hommikumantlist. See on mulle armas! Elab siin oma elu.”

“Me ehitasime algul nii, et kui mina sain Kristjan Raua preemia, siis ehitasime seinad üles, Viiralti preemia eest sai aga katuse peale…” meenutab Urmas. Saunas on nähtaval ka mitmeid n-ö arheoloogilisi leide – vana tääk, mõisa aia sepisosad, midagi, mis võis kunagi olla revolver…

Kui kilplased unustasid oma majale aknad tegemata, siis noored arhitektid arvasid, et rannamajas võivadki olla ainult aknad ja seinad hoopis olemata.

“Raidkive on palju ja meil on ka tellisekollektsioon, mõisas ehitati ju palju tellistest. On kaheteist erineva markeeringuga telliseid,” räägib Urmas.

Mari ja Urmas toimetavad usinasti endise rüütlimõisa maadel ja majaasemetel. Teevad oma kunsti ja ehitavad maju, oma käe ja tunde järgi, kuid unustamata seda ja neid, kes siin kunagi toimetasid ja ehk veel nüüdki kusagilt – inglitena – Kuivastu mõisal kaitsvalt silma peal hoiavad…

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid IRINA MÄGI, SAAREMAA MUUSEUM

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 831 korda, sh täna 1)