TÖÖ: Ettevõtlikkus tõi kontorist mängumaale

TASA JA TARGU: Sille Hoogand võttis ette midagi, mida tal endal vaja oli, ja muutis selle oma põhitöökohaks. Paremal Sille tütar Elis.
MAANUS MASING

Mandrilt Saaremaale elama asumine võib nii mõnelgi juhul olla keerukas protsess. Mõni aasta tagasi kadakate vahele kolinud kolme lapse ema Sille Hoogand avastas viisi, kuis ühendada kasulik vajalikuga ning töökoha otsimise asemel lõi selle endale ise, tuues seeläbi kohalikule kogukonnale hulgaliselt rõõmu.

Mõne aasta eest sattus Sille Hoogand töötama Tallinnas sõbranna avatud laste mängumaale. Põline mandrikas ei kujutanud toona ettegi, et avastab end üks hetk saarlasest mehe ja kolme lapsega elamas Kuressaares ning veelgi enam – pidamas ka kohalike poolt kiiresti omaks võetud ja armsaks saanud laste mängutuba.

Enne tõsine kontorirott

“Ma olen tõepoolest olnud suurema osa elust pigem kontorirott,” naerab Sille. “Olen olnud personali- ja müügijuht, vahepeal ka lasteaias abiõpetaja. Kui sõbranna avas Tallinnas laste mängumaa, olin seal leti taga.”

Kuna elu tõi Sille pere tagasi mehe juurte juurde Saaremaale, avastas naine, et muidu on siin kena küll, aga lastel napib tegevust. Ta rääkis, et kui Tallinnas on igal nurgal mänguväljakud ja lastetoad, siis Saaremaale elama asudes tundis ta just nendest enim puudust. “Mis seal siis ikka, kui pole, tuleb ise proovida!” otsustas Sille Hoogand ja asuski asju ajama selleks, et Kuressaares mängutuba avada.

Plaanid hakkasid realiseeruma 2015. aastal, kui EAS-i abiga sai koostatud äriplaan, mis kohe ka läbi läks. See oli aga alles algus, sest lisaks ettevõtjakursuse läbimisele tuli hakata hoogsalt rendipinda otsima. Sobiva koha leidis ta viimaks täpselt aasta hiljem. “Siis hakkas suur mäsu remondiga, millest sai mõnes mõttes meie pereprojekt. Lapsed olid abis, mees aitas, kus vähegi sai. Töötukassa abiga soetasime mängutuppa asju, seinu käisid kaunistamas Kuressaare kunstikooli õpilased. Nemad said hinded, mängutuba vahvad seinad. Igati asjalik koostöö,” nentis Sille.

Kuigi tänaseks on selja taga hulk tööd, paberimajandust ja asjaajamist, on mängutoa perenaine enda loodu üle õnnelik. “Ütleme nii, et igav ei ole siin tõepoolest olnud. Talvel saime korralikult ringi joosta ja mässamist on kogu aeg. Aga mulle meeldib, et saan teha midagi ise, olen ise oma aja peremees ning tähtis on ka teadmine, et ma olen ehk midagi siinsele kogukonnale ka juurde andnud,” rääkis Hoogand.

Ta märkis, et pole iialgi olnud suur hommikuinimene ning praegune graafik võimaldab tal tulla tööle kella 11-ks. On olnud päevi, mis kestavad poole 11-ni õhtul, aga kaua üleval olemine ei ole tema jaoks probleem. “Eks ma ikka vahel tunnen, et vaim väsib ära, eriti kui terve päev on olnud sünnipäev sünnipäeva otsa ja pidevalt on üks kisa-kära, sest lapsed on ikkagi lapsed. Aga õnneks on mul oma ruum, ma näen tumendatud klaasi tagant, mis toas toimub, aga ise püüan võimalikult vähe sekkuda. Kui tõesti teinekord lapsevanematel jääb märkamata, et pidu hakkab üle käte minema ja näiteks asju hakatakse lõhkuma, tulen küll korra välja ja pööran sellele tähelepanu, aga muidu püüan seda üldiselt võimalikult vähe teha,” märkis Sille. Lisaks klientidele pakutavale privaatsusele peab ta ääretult oluliseks ka mängutoa puhtust: “Üks asi, mida ma kõige rohkem pelgan ja mida ma ei taha, et kunagi juhtuks, on see, et keegi tuleb ütlema, et siit või sealt on midagi räpane. Seega veendun ma alati, et külastajate saabudes oleks kõik korras, puhas ja ilus.”

Ootused olgu reaalsed

Sille rõhutab, et iseendale loodud töökoht tähendab ühest küljest küll vabadust, kuid eeldab ka reaalset suhtumist ja toob kaasa hulgaliselt kohustusi. “Muidugi on see variant minu jaoks hea, sest mul on lastega siin palju mugavam majandada kui näiteks kaheksast viieni töökohal. Kui Saaremaale kolisime, tulid üsna pea ilmsiks ka väikese koha kitsaskohad ning palganumbrid olid mitu korda väiksemad kui pealinnas. Ka selles töös tuleb mul arvestada, et suved on vaiksemad ja talved kipuvad olema töökamad, mängutoa sisu on vaja pidevalt uuendada, et inimesed ära ei tüdiks ning muidugi peab arvestama võimalusega, et ise tuleb valmis olla oma ettevõtmisele rahaliselt õla alla panemiseks,” jagas Sille Hoogand kogemusi. “Saaremaal on asjad pisut teistmoodi ja nõuavad ehk mõnel juhul rohkem tööd, aga kui ma oleksin esimeste raskuste tõttu alla andnud, poleks see koht kunagi teoks saanudki.”

Marakrati mängutoa perenaine tunneb suurt rõõmu selle üle, et kohalikud tema ettevõtmise nii hästi ja agaralt vastu võtnud on, ning märkis, et ilmselt oli see siis Saaremaal täitmist vajanud nišš. “Mul on ääretult hea meel, kui inimesed tulevad ja ütlevad, et neil oli mängutoas vahva, see koht on nende jaoks armas ja hubane.”

Nüüd, kus Pikal tänaval asuva lastetoa teine korrus on pidevalt täis laste kilkeid ja mängurõõmu, on Sille mõtetega alumise korruse juures, et lisaks mängumaale korraldada ka eralastehoidu. “Mul on mõte teha nii, et alumisel korrusel on mängumaa ja üleval pisikeste lastehoid. Kuna suvisel ajal on külastajaid vähem ning kõik eelistavad ikkagi päikesekiiri püüda ja õues toimetada, tahan hoovi teha mõnusa terrassi, et saaks ka õues mängida,” selgitas ta edasisi plaane.

Tasa ja targu, kuid järjekindlalt võttis Sille Hoogand ette midagi, mida tal endal vaja oli, ja muutis selle oma põhitöökohaks. Positiivne tagasiside lastelt ja lapsevanematelt ning tema enda rõõmsameelne ellusuhtumine ei jäta kahtlusi, et muudkui hoogu ja ruutmeetreid koguv laste mängumaa on tulnud selleks, et jääda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 816 korda, sh täna 1)