SUUR MAA, SUURED ASJAD: Ma pole turist, ehkki ei ela siin (3)

neeme korv

Neeme Korv

See juhtus üle-eelmisel nädalal. Tallinna volikogu esimees Mihhail Kõlvart tõstatas mängleva kergusega ilma igasuguste kaalukate põhjenduste või põhjaliku mõjuanalüüsita turismimaksu teema.

Ei, Tallinna volikogu pole muutunud kuigivõrd tähtsamaks institutsiooniks, kuigi kohalikel valimistel Lasnamäel priske häältesaagiga Savisaart teinud Kõlvart seda lubas. Tallinna volikogu on endiselt kummitempel, sest ainuvõim pealinnas kuulub Keskerakonnale ja otsustamise kaalud on kreenis Vabaduse väljaku ehk siis linnavalitsuse poole. Kuid Keskerakond on ka riigis võimul ja hoiab peaministri portfellisanga, mis tähendab, et neil on suutlikkus Eestis mitte ainult teemasid tõsta, vaid ka otsuseid langetada. (Või tuleneb teine esimesest, vahet pole.) Seetõttu tajub avalikkus, et kuigi praegu sellise maksu võimalust seaduses pole, võib see vabalt seaduseks saada.

Tõtt-öelda pole ma otseselt turismimaksu vastu. Olen seda ise majutuskohtades maksnud – ei löö jalust. Kuid teema muutus ootamatult isiklikuks, mis toob meid nüüd kõnealuse artikli topelteitusega pealkirja juurde.

Jah, ma tean, et Saaremaal on turismimaksust ammu räägitud. Nüüdki ilmus kohe avalikku eetrisse Saaremaa abivallavanem Marili Niits, kes rahvusringhäälingu kanalites kuulutas ikka sedasama ideed, et paneme praamipiletile otsa ja sajad tuhanded voolavad eelarvesse.

Esiteks juhiksin lugupeetu tähelepanu asjaolule, et parvlaev ei sildu Saaremaa, vaid Muhu vallas asuva kai äärde. Mis omakorda tähendab, et võimalikku tulu tuleks jagada. Natuke naljaga pooleks, aga Muhu vallavalitsusena alla 50 protsendi küll ei lepiks.

Teiseks, ma muidugi mõistan, et sadama kaudu oleks maksu kogumine lihtsam, samas oleme e-riik ja kui keeruline oleks seda siis koguda majutusasutuste kaudu, nagu see Euroopa riikides valdavalt käib?

Loomulikult oleks see ka igapidi ausam. Sest mõtestagem lahti sõna “turist”. Kas mina ja teised minusugused mandrisaarlased ja -muhulased, kes käivad saarel vanematekodus oma lähedasi vaatamas, oleksid siis väliskülalised? Või need suvesaarlased, kel on kohapeal kinnisvara? Hästi, me saame moodustada andmebaasid, et minu Tallinna naabrimees Kalamajast peaks iga kord Muhumaal käies siseturistina maksu maksma, aga kas see ikka on nii odav ja lihtne, kui maksukorjamise entusiastid kirjeldavad?

Mulle on orgaaniliselt vastumeelne igasugu segregatsioon ja slikerdamine, kuid mõnikord tundub, et parvlaevaühendusega justkui surutakse seda peale. “Registreeri oma auto ümber!” “Kirjuta keegi saarele sisse!” Kelle ma oma perest siis elukohajärgsest omavalitsusest (ja teenustest) ära lõikama peaks?

Saarel käimine on juba praegu väga kulukas. Neljaliikmelisele perele tähendab see ligi poolsada eurot edasi-tagasi sõidule, sest tööinimene tuleb saarele reedel ja läheb pühapäeval, mil rakendatakse kõrgemat tasu.

See ei ole ammu mingi maanteepikendus, vaid kallis transporditeenus. Mingil määral on mõistetav, kui kõrgemat üleveotaksi küsib eraettevõtja. Ent riikliku korralduse juures ei tohiks olla kommertshindu. Ning ma oleks väga skeptiline praamipiletile mistahes täiendavate tasude lisamise osas.

Neeme Korv,
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 242 korda, sh täna 1)