Vanavanemana oled targem (3)

Milline on vanavanemate ülesanne lapselapse kasvatamisel? Kuivõrd erineb vanavanemate roll vanemate omast ja kas peab paika see, et lapselapsega on vanavanemad leebemad kui oma lastega? Tegime homse vanavanemate päeva puhul juttu saarlastega, keda teatakse-tuntakse eeskätt nende ameti tõttu, mitte aga vanaisade-vanaemadena.

Rudolf Sepp
vabakutseline, fotograaf ja endine leinakõneleja, ühe lapse vanaisa:

Mul on üks lapselaps, pisike poiss Kenert, keda näen iga päev. See varsti neljaseks saav jõmpsikas on väga asjalik tegelane – jutustame palju, teeme koos tööd ja käime seenel. Kui papa midagi parasjagu teha nokitseb, on tema alati nina- ja näppupidi juures. Kui puid lapin, aitab tema ka, halg haaval. Eks vahel, kui ta jonnib ja mürgeldab, tuleb mul teda ka korrale kutsuda. Päris kõike ikka lubada ei saa – muidu võib laps ülekäte minna.

Kuigi Kenerti kasvatamisel on põhiline sõna ikka tema emal, osaleme ka meie vanavanematena lapse kasvatamises. Möödaminnes õpetad poisile seda, mida oskad teha, mida oled elukogemustega omandanud. Oluline on see väikesele lapsele edasi anda.


 

Katrin Paukson

Katrin Paukson
sotsiaalkindlustusameti ohvriabispetsialist, ühe lapse vanaema:

Oma lapse kasvatamisel ei ole veel sellist tarkust ja elutarkust kui vanaemana. Võrreldes selle ajaga, kui oma lapsi kasvatasin, on praegu kõik hoopis teistmoodi – teine on nii ajastu kui ka riigikord. Praegu on lapsekasvatus palju teadlikum ja mõnes mõttes ka mugavam, ent tänapäeval on ka lapsi ähvardavaid ohtusid rohkem.*

Minu lapselaps on viie- ja pooleaastane. Oma lastega ma teda võrrelda ei saa – kasvõi sellepärast, et mina kasvatasin poisse, tema on aga tüdruk. Seega on minu jaoks kõik teist- ja uutmoodi.
Muidugi olen oma lapselapse vastu leebem kui aastate eest oma poegade vastu. Eks nende kasvatamisel ole igasugusid vigu tehtud, närviline ja kuri oldud, mistõttu on sellest ajast ka pisike süütunne jäänud. Oma väikese printsessi Emmaga kohtun kahjuks liiga harva, kuna ta elab Tallinnas. Püüame siiski kokku saada nii tihti kui võimalik. Koos on nii tore. Viimati tegime nukuteatrit, käisime mänguväljakutel ja velokardiga sõitmas, korraldasime terrassil kamapeo, puhusime seebimulle ja õhupalle, küpsetasime pannkooke. Sellistes asjades osaleb kogu pere, mitte ainult vanaema, vanaisa ja lapselaps. Emmast saan rääkida ülivõrdes – ta on väga hea ja armas laps, viisakas, tark ja tubli.


 

Ly Kallas

Ly Kallas,
Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumi direktor, kolme lapse vanaema:

Ootasime abikaasaga vanavanemate seisusesse saamist väga. Viis aastat tagasi oktoobris see juhtus, kui sündis meie esimene lapselaps Osvald – väga elav ja vahva poiss, kellega täna on juba võimalik põnevaid vestlusi arendada. Osvaldiga on meil kujunenud omad unejutud ja -laulud. Olen püüdnud igasse juttu sisse lükkida mingi õpetliku iva ja tundub, et see meeldib talle, kuna sageli palub ta juba räägitud jutte korrata.

Lisaks Osvaldile on meil veel kaks toredat lapselast – 2,5aastane Herta ja pooleaastane Albert. Mõlemad on samuti omaette isiksused: Herta on tõeline preili, kes teab täpselt, mida ta tahab, ning rahulik muheda olekuga Albert, kes on ka Osvaldi ja Herta suur lemmik.

Kuna suhtleme oma lastega väga tihedalt, siis on peaaegu igal hommikul WhatsApp´is pilt või video lapselaste toimetamistest – see annab ka meie päevale rõõmsa alguse. Kuna Osvald ja Herta elavad Tallinnas, siis nendega on meil ka sagedased skaibisuhtlemised, kus nad õhtuti õhinal räägivad oma lasteaia-tegemistest. Muidugi on lapselapsed kõik suved Saaremaal ja see neile väga-väga meeldib. Käime koos rannas, mänguväljakutel, kohvikutes ja naudime maal olemist. Kuna Albert on veel nii väike, siis suuremad koosolemised ja tegevused temaga seisavad alles ees. Vanaema olla on suur vastutus, aga ka väga suur rõõm!


Leonid Siniavski
tööinspektsiooni jurist, ühe lapse vanaisa:

Mina leian, et vanavanemad ei tohiks sekkuda sellesse, kuidas vanemad last kasvatavad. Isegi, kui näed, et vanem ei tee päris seda, mida sina eeldad või mis sina omal ajal tegid. Samas saab vanavanem midagi omalt poolt täiendavalt juurde anda. Lapsevanemal, kes on pidevalt lapse juures, võib tekkida hetk, kus ta kärsituks muutub. Vanavanemate eelis on see, et neil on rohkem aega. Nad suhtlevad lapsega rahulikumalt – ehk ka seetõttu, et koosolemise aeg on lühem.

Minu lapselaps Meribel sündis eelmisel aastal ja on umbes poolteist aastat vana. Ta on elava iseloomuga, uudishimulik ja väga liikuv, tahab kõike näha, katsuda ja proovida – nagu kõik lapsed. Lapselapse sünd on muutnud mu Tartu sõidud – kus mu tütar elab – tihedamaks. Keskmiselt kord kuus ikka kohtume, suvel sagedamini. Suvel käis tütar Sille perega Saaremaal ka.

Igal külaskäigul on huvitav näha, kuidas lapselaps on jälle kasvanud, midagi juurde õppinud ja omandanud. Selles vanuses on iga kuu oluline. Järgmistel suvedel, kui Meribel juba suurem on, tuuakse ta ehk pikemakski Saaremaale vanavanemate juurde.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 963 korda, sh täna 1)