LILLELINE UNDIMÄGI ILMA HUNTIDETA

Võõrustajad Elve ja Kalev olid huviliste hulgast siiralt üllatunud, aga jagasid lahkesti selgitusi ja jõudsid ka fotograafile naeratada.

Kui Oma Kodu Pärna hobitalu Undimäe külas üles leidis, oli pererahvas avatud aedade päeval juba hulga aiahuvilisi ära võõrustanud. “Ja nii nad siin käivad juba kella kümnest, ikka kaks autot korraga ja üks bussitäis käis ka,” on perenaine Elve Peäske rõõmsalt elevil.

Elve ja Kalev otsustasid oma aia väravad lahti teha laste ja laste sõbranna soovitusel. “Nemad käisid eelmisel aastal Lääne-Saaremaa ja Vätta aedades ja ütlesid, et miks siis sina, ema, ei osale, sul ju ka kena aed. Nii ma nõusse jäingi ja ega siin häbeneda pole midagi, tulge ja vaadake.”

Suur terrass maja ees on hea koht, kus hommikukohvi juua, ja taimedele passib selle jalamil kasvada…

Targad lapsed, pole midagi öelda.

Perenaine kurdab, et rohi on kõik rohimata – kaks päeva oldi mandrimaal, Põltsamaa roosiaias tähistati roosipäeva. Sealt kaasa toodud istikud ootavadki veel oma õigele kasvukohale sättimist. Uutele aiaasukatele saab naabriks mägimänd, mida alt veidi avaramaks pügatud. “Et oleks rohkem värvi!” arvab perenaine, kelle suurim armastus on tegelikult püsililled.

“Natuke võiks nagu Inglise aia moodi olla, aga ma õpin seda asja alles.” Päris roosipeenrasse on end omaalgatuslikult sättinud üks kask: “Ma ei raatsi teda ära rohida! Aga ta, ramp, kasvab ju liiga suureks!”

Pinnas on siin väga vilets, paepealne maa. “Mäe otsas me siin oleme, ega siis muidu Undimägi poleks. Kangiga tuleb auk sisse kaevata. Siis hobusesõnnikut alla ja alles siis saab midagi kasvama panna.”

Aga kui miski juba kasvama läheb, siis kasvab ka. Pea inimesekõrgused liiliad võtavad veel õitsemiseks hoogu. Kobarpea (Ligularia dentata) ja vesikanep (Eupatorium) ja jaapani kullerkupp (Trollius japonicus Miq.) ja monarda ja veel palju põnevaid taimi…

Maja juures hakkab kohe silma suur paekividest laotud terrass. Siin kena istuda ja hommikukohvi juua. “Kivid on kõik ümberkaudsetest kiviaunadest toodud. “Sel ajal võis veel käia ja otsida, enam ei tohi, nüüd kõik puha eramaad.” Majja sai sisse kolitud 1992, aia rajamise algus jääb ka sinnakanti. Vanemad pere istutatud puud – mõni mänd ja elupuu – on siin juba üle kolmekümne aasta kasvanud ja silma rõõmustanud.

Saarvahtrast on saanud omapärane skulptuur.

Suurepärase taaskasutuse näitena leiab aiast mitu vana pada – kes kaevab need maha veesilmaks, siin on need kõik lilli täis istutatud. Päris tiik on aias ka, kus lisaks vesiroosidele pidada elama triitonid. Eestis elab neid salamanderlaste sugukonda arvatud kahepaikseid 2 liiki: tähnikvesilik ja harivesilik. Võhikule teadmiseks – näeb välja nagu 10 cm krokodill. Üks suurem loom on aias veel – selline puine kaheksajalg, mis oma eluajal oli saarvaher. (Saarvaher on kiire kasvuga, kuid paraku lühiealine puu, mille kõrgus võib ulatuda 15 meetrini. – T. K.) Nüüd on oma ea äraelanud puu torso keeratud tüvega taevapoole ja looduslik skulptuur ongi sündinud.

Ühelgi vanal malmpajal siin juba tühjalt seista ei lasta – ikka lilled sisse!

Aias on paargu, mis näeb välja nagu üks korralik suvine õueelamine – koos kamina ja suitsuahjuga, saab sööki keeta ja pärast sõba silmale ka lasta. “Paneks ukse ette, saaks talvel ka olla,” naerab perenaine. “Ja kui hobuselõuna võtta, saab magada ka,” lisab peremees. Õige nüüd tõsisel aiapidajal aega seda hobuselõunat pidada, hobu väsib enne kui üks tõsine aianduse huviline.

Ja kuigi külalisele võib nii paista, on pererahva arvates siin tööd veel oh kui palju. “Ei ole üldse valmis! Nii palju mõtteid on veel peas. Muru vähemaks ja lilli rohkemaks.”

Aiatiik on parasjagu nii sügav, et perenaisel pole põhjust oma vesiroose talveks välja õngitseda.

Juba järgmised külalised on aiale põhjaliku tiiru peale teinud ja pole kiitusega kitsid: “Aitähh! Midagi sai jälle kõrva taha panna, spioonida…”

Aga selles see avatud aedade mõte ju ongi.

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid IRINA MÄGI

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 344 korda, sh täna 1)