Saaremaa puisniitude “uus reaalsus” (5)

Bert Holm

“Üksikute puudega niit, mis on taastatud eesmärgiga, et seda peab olema võimalik 8 meetri laiuse niiduki ja 100 hobujõulise traktoriga niita ning sealt peab taastamise käigus võimalikult palju tihumeetreid puitu kätte saama, ei ole puisniidu-elupaik,” kirjutab pärandkoosluste kaitseühingu juhatuse liige Bert Holm.

Olen Liigalaskma-Orinõmme hoiualal asuvate puisniidualadega lapsest peale tuttav. Mäletan veel seda aega ka, kui neid küll enam ei niidetud, aga karjatati. Mäletan ka väga hästi, milline oli nende alade puisniidule omane struktuur enne elluviidud “taastamisi”. Osalesin ise nende inventeerimisel Naturasse. Pärandkoosluste kaitse ühingus olen 20 aasta jooksul tegelenud Eesti niitude kaitse korraldamisega, sh puisniitude taastamise ja hooldamisega.

Enne raiet oli kõnealusel Liigalaskma alal säilinud puisniidule omane struktuur, ohtralt vanu haabasid, erineva suurusega sarapuupõõsaid, erivanuseline puistu, mõned lagedamad niidulapid jne. Sellistest aladest on võimalik pealekasvanud võsa ja teatud osa puudest eemaldamisega taastada puisniite, mis oma väärtuselt ja väljanägemiselt sarnaneksid parimate, Nedrema ja Laelatu puisniitudega, mitte suvaliste raiesmikega.

Kaitsealusest elupaigast puisniidust, mis oli hästi säilinud struktuuriga (eri liiki puud-põõsad, erivanuseline puistu, lagedamad niidulapid vaheldumisi tihedama puistuga – nagu õpikus) on aga Liigalaskmas hoogsa taastamise käigus tehtud “europuisniit”.

Põnts puisniidu elurikkusele

Puisniidule omane vana puistu, sealhulgas vanad haavad ja tammed, on valdavalt välja raiutud ning enamik põõsarindest ka. Kasvama on jäetud vaid suhteliselt ühevanuselised ja sirged “seemnepuud” ning mõni üksik väiksem tihedam võsatukk, nii et ala meenutab täiesti tavalist lageraielanki. Praegu septembris, kui taastamine pole veel lõppenud, avaneb seal järgmine vaatepilt: 35 protsendist katvusest, mida kaitseala valitseja nõuab, on heal juhul 15% järel ja sedagi üksikute ühevanuseliste puude ja paari põõsatuka arvelt.

Kas iga puudega niit ikka on puisniit? Mis saab niisugusest “puisniidust” näiteks 20, 50 ja 100 aasta perspektiivis? Kuidas mõjutab selline taastamine vanade puudega seotud elustikku (putukad, samblad, samblikud)? Miks ei sobi selline “puisniit”, kus vari praktiliselt puudub, kuna puisniidule omase laia võraga puid enam pole, varju eelistavatele taimedele?

Puisniidule omane elurikkus tuleneb asjaolust, et seal peab olema nii niidu- kui ka metsataimedele sobilikke tingimusi ehk lagedat vaheldumisi varjuliste kohtadega. Seal peab olema erivanuselise struktuuriga puistu, et vanade puude ja suurte põõsaste näol oleks mikroelupaiku ja nooremate näol järelkasvu. Eelkõige on just maastikuline mitmekesisus see, mis tagab puisniidu elurikkuse ja seda toetab regulaarne niitmine.

Kui raiuda näiteks kogu sarapuu või haab välja, on juba kaks puuliiki puudu. Kui raiuda maha kõik vanad haavad ja sarapuupõõsad– mis on ideaalsed pesapaigad lindudele, putukatele ning olulised sammaldele, samblikele –, siis on üks väärtuslik mikroelupaik kadunud. Oluline ei ole mitte ainult elurikkus, mis võrsub mullast ehk taimed, vaid ka see, mis pärineb muudest maastikuelementidest, millega antud juhul arvestatud ei ole.

Lisaks, kui jätta kasvama vaid puud, mis kõik on samast vanusegrupist, siis mis saab 60–80 aasta pärast, kui need liigikaupa üksteise järel välja minema hakkavad? Lõpuks on tulemus keskpärane aruniit, mitte liigirikas puisniit…

Poollooduslike koosluste taastamise korraldamine on kaitseala valitseja, töö rahastaja ja töö tellija omavahelise koostöö teema. Kui sama töövõtja on RMK koostatud lähteülesande alusel võimeline eeskujulikult taastama puisniite riigimaal, aga teise tellija lähteülesande (hanke) alusel teeb puisniidust lageraielangi, siis on probleem pigem tellijas kui töövõtjas. Ilmselt võiksid ka kaitseala valitseja ja tööde rahastaja korraks peeglisse vaadata ning arutleda, kas koolitamise- ja tööde kontrollimehhanismis on ikka kõik paigas ning kas sellisena taastatud puisniidud on need, millele maksuraha peaks kulutama.

Hankega leitud töövõtja vaatevinklist on metsatöö loogika see, et mida vähem saed ja raiud, seda vähem pead ka välja vedama ning konkreetses kohas aega/ressurssi kulutama ning seda väiksemad on sinu kulud sama saadava summa juures. Mis on tellija loogika selliste töövõtete juures, kus eesmärk tundub olevat saada eraldatud summaga kätte võimalikult palju puitmaterjali, selle üle võib spekuleerida. Ehk on see tõesti oskamatus – võib-olla ei tea, mis asi see puisniit on, ei ole kunagi Laelatul või Nedremal käinud, ei oska hoiualateatist lugeda? Võib-olla.

Kuna enamiku Ida-Saaremaa puisniitude taastamise taga on viimastel aastatel üks ja seesama inimene, ettevõtja Mario Talvist, tuleneb mu mure eelkõige mastaabist. Isegi kui mastaap oleks väike, peaks praak olema pärast esimest korda korrigeeritud ja järgmisi samasuguseid ei tohiks enam tulla. Paraku tuleb. Mingist hetkest saabki ebanormaalsusest sedasi normaalsus.

Nõuküsijale suu pihta ei lööda

Mario Talvistiga on niitude taastamise teemal jutuajamisi peetud tõenäoliselt mitmelt tasandilt, paraku tundub nende juttude sisu puisniitude osas segaseks jäävat. Alltöövõtjate abiga taastatud puisniitude hektarite arv, mida on kogunenud 45 kanti, ei näita antud juhul edenemist töö kvaliteedis, pigem vastupidi. Liigalaskmas lastakse alltöövõtjal paraku kasutada täiesti valesid töövõtteid. Mina küll ei tea, et üheski juhendmaterjalis, puisniitude hoolduskavas või kasvõi pärandkoosluste õpikus oleks puisniidu taastamine defineeritud nii, et raiuda välja kogu enne ala kinnikasvamist seal kasvanud puistu ja jätta kasvama murdosa sellest, mis on kinnikasvamise protsessis alale peale kasvanud. Konkreetsel juhul taastatakse puisniitu loopealsete taastamise metoodikat kasutades, mis on ilmselgelt vale. Sellisena ellu viiduna võiksid need alad pigem jääda järgmist põlvkonda ootama.

Kui on vaja nõu, siis saab pöörduda pärandkoosluste kaitse ühingu poole, kes on reaalselt ise oma kätega taastanud erinevat tüüpi niite, sh puisniite, Saaremaal Hindu puisniidu Sõrves ja ka niidab seda. Tartu ülikoolis on botaanikaosakond, maaülikoolis on botaanikaosakond. Tuleb vaid küsida – küll antakse nõu, mis see puisniit on, miks seda vaja on, kuidas seda taastama peaks, mis on selle väärtused ja kuidas neid hoida ning taastamise käigus elurikkuse seisukohast võimalikult soodsaid tingimusi luua.

Igale raiesmikule kasvab rohttaimestik, kui see freesiga siledaks lasta ja pärast niitma hakata. Üksikute puudega niit, mis on taastatud eesmärgiga, et seda peab saama võimalikult laia niidukiga niita ja et sealt peab taastamise käigus võimalikult palju tihumeetreid puitu kätte saama, ei ole puisniidu-elupaik. Sellele ei saa tulevikus maksta ka puisniidu hooldamiseks mõeldud kõrgemat hooldustoetust, sest takistavaid maastikuelemente, millega kõrgema toetuses maksmist põhjendatakse, sellisel europuisniidul ei ole. Väärtuslik elupaik on aga aastakümneteks rikutud.


KOMMENTAAR
Mario Talvist,
MTÜ Väikese Väina Loodushoid juhatuse liige:

MTÜ Väikese Väina Loodushoid on puisniitude taastamisega tegelenud viimased viis aastat. Pikaajaliste järjepidevate protsesside ja töö tulemusena oleme koostöös maaomanikega, töö teostajatega, KIK-i ja keskkonnaameti esindajatega taastanud 42 ha puisniite (see on ca 5% kogu täna Eestis hooldatavast puisniitude pindalast, kusjuures Orinõmme-Liigalaskma puisniit on Eestis suuruselt teine ühes tükis puisniit!). Juba taastatud puisniite oleme vähestena Eestis hooldanud/niitnud kaasaegsete põllutöömasinatega. Kohe algul oli selge, et kui juba puisniite taastama hakata, tuleb seda teha selliselt, et ala nõuaks taastamisjärgselt võimalikult vähe käsitööd. On ju puisniitude peamine ajalooline hooldamise katkemise põhjus see, et keegi ei soovi/pole elulist vajadust tänapäeval käsitsi tööd teha.

Oleme kõiki oma töid teinud nii hästi, kui oskame ja vastavalt nõutud korrale, kooskõlastades alasid ja oma tegevusi igas etapis vastavate ametite esindajatega. Samuti on meie tegevus kõik need viis aastat olnud kõigile nähtav/avalik, st meie tegemised on olnud ajalehtedes, ajakohaseid pilte ja videoid on vaadatud üle 10 000 korra Facebookis (vt Saaremaa mägiveis). Taastatud alad Saare­külas, Saaremetsas, Liigalaskmas on kõigile huvilistele alati avatud. Tartu ülikooli tudengid on teinud taastatud puisniitudel taimestiku katsemõõtmisi, samuti kaardistasime koostöös keskkonnaametiga puistu liituvust. Lisaks on meie alasid korduvalt üle vaadanud ja külastanud PRIA, keskkonnaameti, keskkonna­ministeeriumi ja KIK-i esindajad (viimati 20 ametnikku augusti lõpus).

Siiani on tagasiside olnud positiivne ja julgustav, mis on andnud alust arvata, et oleme õigel teel. Viimase näitena võin tuua tagasiside ühe Orinõmme taastatud puisniidu naabri näitel, kes ütles, et “meie ala näeb nii ilus välja, et kui ta oma metsa kunagi peaks müüma, siis ainult meile!”.

Plaanime 2019 kevadeks lõpetada taastamistööd veel lisaks 25 hektaril.

Bert Holmi tõstatatud teemast kuulsime kolmandate isikute kaudu ja läbi Facebooki avaliku postituse, kuhu lisasin oma kommentaari ja kaks videot juba taastatud aladest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 457 korda, sh täna 1)