Ida-Saare politseilegend Peegel siirdub pensionile (14)

ASJAD KOKKU: Veel nädalapäevad tuleb Hillar Peeglil oma tööarvutit Orissaare ja Kuressaare vahet kanda. Seejärel hakkab sellega töötama tema järglane Robert Vahter.
MAANUS MASING

Üle veerand sajandi Ida-Saaremaal korrakaitsjana ametis olnud Hillar Peeglil on 21. septembril viimane tööpäev. Ees ootab pension ja mälestuste kirjutamine.

“Aastad on väga kiiresti läinud,” tunnistas staažikas politseiametnik. Mundri varna riputamine ei ole tingitud siiski mitte vanusest ega terviseprobleemidest, vaid lihtsast majanduslikust kaalutlusest. “Kui ma ametisse edasi jääksin, siis kaotaksin pensioni suuruses,” lausus Peegel, kes on Eesti politseis töötanud 26 aastat.

Kui käeraudu on Peegel pidanud korrarikkujate puhul kasutama üsna sageli, siis teenistusrelvast on ta töö ajal teinud vaid ühe paugu – hoiatuslasu patrulli eest minema kihutanu heidutamiseks. “Asja peab õigeks saama ikka sõnadega,” arvab Hillar Peegel.

Pärast Vene kroonut, mis möödus Sevastoopolis mereväes, asus Peegel tööle Orissaare kolhoosis traktoristina. Paraku hakkasid ühismajandid 1990. aastate alguses lagunema ja teenistus kaduma. Õemees Joel Riisik, tollane Orissaare politseijaoskonna juht, kutsus ta siis enda juurde kordnikuametisse.

Väljaõpe käis kohapeal, kuid aasta hiljem, 1993, suundus Peegel kümneks kuuks Paikuse politseikooli, mille lõpetamise järel sai temast Pöide valla konstaabel. Ajapikku territoorium, millel ta silma peal pidi hoidma, üha suurenes. Seda nii mitmete koondamiste kui ka struktuurimuudatuste tõttu, nii et ühel hetkel oli tema hallata pea pool Saaremaad.

Politseinikul on hästi meeles esimene suurem koondamine 1999. aastal. Toona Kuressaares Lossi 7 asunud politseimajas istus prefekti kabinetis komisjon, mis pidi otsuse langetama, kes jääb ja kes peab lahkuma. Politseiametnikud ootasid elavas järjekorras, keegi ei teadnud, mis saab. Peegel ei unusta kabinetist väljatulnud meeste näoilmeid. See oli valus. Ta ei tea, et keegi tollastest koondatutest oleks hiljem politseisse tagasi pöördunud.

Aga töö on käinud kõikidest muudatustest hoolimata edasi. Algusaastatel oli “hoog nii suur sees”, et isegi vabadel päevadel sai kolleegidega koos erinevaid asju lahendatud. “Vahel läksid koju ja ema riidles, et sa ei jõuagi enam varsti koju,” meenutas ta.

Peegel märkis, et kui paarkümmend aastat tagasi oli Saaremaal väga palju vargusi ja sissemurdmisi, siis praeguseks on nende hulk vähenenud, nii nagu kuritegevus tervikuna. Viimasel ajal on suureks murekohaks tõusnud aga hoopis liiklusõnnetused ja laiemalt kogu liikluskultuur. “Sellega tuleb tööd teha,” nentis ta.

Peegel kinnitas ka, et tahab oma teenistusaja mälestused kirja panna. Ta on selleks ka väikest viisi märkmeid teinud. “Ma näen oma poegade pealt, et kui sa räägid, siis nad ei usu, et niisugused ajad on olnud,” tõdes ta. Nii et Peeglit tahavaatepeeglis on vaja kasvõi selle pärast, et järeltulevad põlved saaksid teada, kuidas taasiseseisvumise järel politsei uuesti loodi ja mis veerand sajandi jooksul tema hoole alla antud Ida-Saaremaal ja kaugemalgi sündinud on.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 4 153 korda, sh täna 1)