Ooperiõhtu – kõigile meeltele

KVALITEET: “Ocean Dreams’i” autor Victor Kioulaphides nõustus oma teose esitusega Kuressaares paljuski tänu varasemale kontaktile dirigent Edoardo Narbonaga.
MAANUS MASING

Nii lubavad Annikki Aruväli, Edoardo Narbona ja nende kaheaastane laps – Läänesaarte kammerorkester, kes teevad 16. septembril Kuressaares ajalugu. Vähemasti lähiajalugu, tuues lavale kammerooperi.  

Ei oska arvata, kes, kas ja kui palju on Saaremaal aegade jooksul kammeroopereid lavastanud, aga nüüd see juhtub. Kui olla päris täpne, siis jõuab vaatajate ette ooperiõhtu, kuhu lisaks Victor Kioulaphidese kammerooperile “Ookeani unistus” (“Ocean Dream”) mahuvad ära veel Pärt Uusbergi “Meeleolud lapsepõlvest” keelpilliorkestri ja ameerika helilooja J. Cage’i sooloklaveripala “Maastikul” (“In a Landscape”) Joonatan Jürgensoni esituses.

Tegijad täpsustavad, et peaaegu kogu lavastusseltskond on saarlased või siis tihedalt Saaremaaga seotud. Ühesõnaga täitsa meie oma asi. Juba on vaikimisi otsustatud, et see saab uue traditsiooni alguseks, mis mingilgi moel ei kavatse hakata võistlema Saaremaa ooperipäevadega, vaid on täiesti oma näo ja teoga.

Kammerooperite lavastamine on Edoardo Narbona sõnul mitte ainult Saaremaal, vaid kogu maailmas üpris harv nähtus. Tema unistus on tuua igal sügisel Kuressaares lavale üks kammerooper. Või ka tantsulavastus, kus saaks ühendada erinevaid koosseise, erinevates kultuurivaldkondades tegutsevaid inimesi üle terve Saaremaa. “See võiks olla selline igasügisene kunstiline ühinemispunkt.”

Annikki Aruväli lisab, et see, mis esimese kammerooperi sünniga seoses on toimunud, on märkimisväärne lausa maailma mõistes. “See annab meeletult koostöövõimalusi. Teiseks saab avastada uudisteoseid, tuua need elava publiku ette. Nii juhtub tavaliselt väga suurtes linnades, aga nüüd äkki saab selleks kohaks Kuressaare, kus seda tehakse, ja igal aastal. Mingil hetkel hakkavad inimesed seda jälgima ja ootama – mis teil nüüd tuleb? mis teil järgmine aasta tuleb?” räägib muusik ja selle projekti produtsent Annikki ning lisab saladuslikult: “Edoardo tellis täna juba järgmiseks aastaks noote…”

Kuid läheme veel korraks tagasi alguse juurde. “Nii ooperi kui kogu selle kontsertlavastuse puhul ma teadsin juba enne, milliseid kõlavärve ma tahan. Millist emotsiooni, millist muusikalist elamust see peaks pakkuma, ja alles siis ma asusin repertuaari otsima.”

Pärast pikki otsinguid valis ta välja kreeka/ameerika helilooja ja muusikaõppejõu Victor Kioulaphidese kammerooperi “Ocean Dreams”. “Ma kirjutasin heliloojale New Yorki, tema andis oma nõusoleku ja kirjutas partituuri Kuressaare lavastust silmas pidades pisut ümber.” Ilmselt sujus kõik nii libedasti põhjusel, et Edoardo on autoriga varem Itaalias suhelnud ja koostööd teinud. Ja ilmselgelt pole autori seisukohalt vähetähtis seegi, et Narbona nimi garanteerib kvaliteedi.

Autor on lubanud ise ka Kuressaare esietendusele kohale sõita. “Tema jaoks oli väga põnev see, et me tulime Saaremaale elama,” meenutab Annikki. “Itaaliasse ei plaaninud ta meile külla tulla, aga Saaremaale ostis kohe piletid ära!” Võib-olla mõneti ka tegijaile endile üllatuslikult on Läänesaarte kammerorkestri sünd ja tegevus äratanud tähelepanu ka Saaremaast kaugemal. Annikki lisab, et orkestri kodulehe statistika näitab huvilisi nii Venemaalt kui ka Ameerikast, isegi Hiinast ja Jaapanist. “Minu jaoks oli see üllatus ja oleks põnev teada, mis huvi neid meieni on toonud!”
Eesti riigi juubeliaastat silmas pidades on kõik kammerorkestri tänavused kontserdid alanud mõne eesti helilooja teosega, sellest tavast sooviti kinni pidada ka ooperiõhtu puhul. Nii kõlab õhtu alguses Pärt Uusbergi “Meeleolud lapsepõlvest”. Ka Uusberg on lubanud ise kohal olla.

Tema teost ühendab ooperiga J. Cage’i klaveripala “Maastikul”, mille esitab Joonatan Jürgenson, kes varemgi Läänesaarte kammerorkestriga koostööd teinud.

Ooperi peaosaliste leidmine osutus samuti vastu ootusi lihtsaks. “Kui sul on kõrval selline pööraste ideedega mees, kes mõtleb ainult suurelt, siis mina lihtsa eesti naisena natuke kardan neid suuri asju,” räägib Annikki. “Aga ma olen õppinud mõtlema nii – mis või kes oleks selle suure idee elluviimiseks kõige-kõige-kõige parem. Ja nii tulid mulle kohe meelde Helen Lokuta Estonia lavalt ja Pirjo Jonas Tartu Vanemuisest, kellega koos ma kunagi õppisin ja kellel on erakordne hääl. Ma ei olnud kindel, kas nad tulevad. Ma helistasin, nad palusid saata noodid ja nädala pärast tuli mõlemalt jah. Ma ei tea, mis neid selle projekti juures köidab, aga seni on nende koostöövalmidus olnud erakordne. Proove oleme teinud augusti algusest alates ja see on olnud tõeliselt kihvt! Ma arvan, et nad tunnevad ära, et selles asjas on jumet! Et siit sünnib midagi vägevat. Seda on juba õhus olemas.”

Kogu õhtu iseloomustuseks ütleb Annikki: “See viib meid meenutuste ja tajude maailma. Inimese hingemaailm on nii rikas ja igaühel on oma rikkus, mis tuleb aastatega. See muusika ja see meeleolu viib kuulaja tagasi tema enda rikkuste juurde, aitab neid välja tuua. See on mitte lihtsalt kontsert, vaid see on kogemus, elamus kõigile meeltele.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 427 korda, sh täna 1)