MUHU UUDISSED: Muhu postiuudissime

Irena Tarvis

Mineva nädali lõppus olli küll kohe mitut pissikest rõemusõna kuulda. Neh, sie sur Liiva postkontur, sie oo juba moailmatuma aa kindi oln. Ehkid siadusetäht ütleb väga täpselt ää, et igas valdas PIAB olema vähemaste üks postkontur, siis Muhus seda põle ete ampsest aast. Sie postimaja, mis meiereis vahest niipalju lahti olli, et ruumi tuuluta, sie põle änam ültse üks õige kontur oln. Ta ju olli rohkem aega kindi kut lahti.

Nüid lähäb elu pire paramaks. Liiva linnas, neh, küll änam postimajase ep piase. Põle keegid tahtn ega viisin mässata nõukse asjaga. Aga postimaja kolib nüid üle Kuivastu puodi. Sial nõuksed suure südamega noorikud, kis aitavad rahasid üle kanda ja kelle kääst suab postmarkisid ja ümbrikuid osta ja kis postipakkidega kantseldavad ja lehti suab sial koa tellimas köia. Et Liiva postipunktist suab nüid Kuivastu postipunkt. Lahti akatse olema teisibest laupani kellu kümnest kuieni. Ja ühest kaheni oo lõuna koa vahepial. Et kellel oo postimajase asja, siis tuleb aga paarutes panna Kuivastu puo­di ja oogid asjad ühna nobesti kordas. Param ikka kut tükkis ilma olla. Mudud kis Kuivastust änam kut viie kilumiet­ri kaugusel elavad, nie võivad omale julgeste kirjakandja kojo koa kutsuda. Kuulukse, et Muhus juba seda tihasse koa.

Ja Liival oo nüid uiesti omad uksed lahti tein Kalle kalapoed. Oo suuremas ruumis ja kohe levavabriku kõrvas. Et esimene uks vassakud kätt oo kalapoed ja tagumine uks oo levavabrik. Leib ja kala ühe rivi pial! Ui sial uudes kalapuodis oo uhke! Kenad pitkad ja kõrged letid oo moast laeni värsked värki täis! Ja karpisid ja purkisid koa. Muist kalad ojovad seena pial koa viel. Neh, mine voata ise, kui sa`p usu. Kohvet ja lõhesaia soab koa sialsammas kohtas-paikas. Neh, et aeg nobemini lähäks, kui saba vahest ännatumalt pitk oo. Aga seda ikka vahest juhtub. Sie ju kalapoed. Kala ikka muhulaste esimene levakõrvane. Ja nüid oogid kohe leva kõrvas.

Ja üks tükk uudistamist oo Liiva linnas viel. Roosiaid, sial kirgu taga oo akan äkist nii juo­niga oma nägu võtma ja soama, et kis vähägid viisib omale pilti silmde ette mõtelda, siis sie juba imetleb vaimusilmas neid roosipõesaid koa sial kasumas. Kõnnitied oo ruusi täis väetud ja nende alla oo kenasti ää peidet vietorud. Seda oma silmaga ep näe. Paljast nie kohjad oo nähe, kust torud moa alla kaduvad ja kust välja tulavad. Ja lats oo nii kena sile ja musta mulda täis väetud. Kivipingid kerkivad koa tasskeste. Nie, mise piale kõikide külade nimed kirjutatse. Neh, paljast üks tali oogid vahet. Siis soab juba akata esimesi lillsid piale istutama. Et ei neh, uhke oo!

Olge munuksed!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 144 korda, sh täna 1)