Otsustajad vastutama riigile tekitatud kahju eest! (5)

“Mida teha, kui otsustajaks riigis satuvad inimesed, kes lisaks oma ebakompetentsusele teevad inimeste elukorraldust mõjutavaid otsuseid emotsionaalsel pinnal isiklikest eelistustest lähtuvalt?” küsib MTÜ Tark ja Terve Eesti juhatuse liige Mati Väärtnõu (fotol). “Just selliselt juhtus Eesti parvlaevade ostuga. Tegu on juba aastatetagune, aga teo tagajärjed mõjutavad paljude inimeste tegemisi.”

Olen üks nende otsustajate ohver, kes maksab seda otsust kinni oma aja- ja närvikulu arvelt.

Saaremaa Laevakompanii omas parvlaevu, mis olid kõige sobivamad, ja osutas väga head üleveoteenust. Paraku leiti kellegi isikliku emotsionaalse ebakõla tõttu, et asi on vaja riigistada, jäeti olemasolevad parvlaevad riigi poolt ostmata ning raha raisati ebasobivatele alustele, mis telliti väljast.

Ehk siis lisaks sellele, et kui Saaremaa Laevakompaniilt parvlaevade soetamise korral jäänuks raha riiki, on uued ostetud laevad osutunud sobimatuks ka efektiivsuse koha pealt. Nimelt pole uute parvlaevade ehituslikest iseärasustest tingituna võimalik võtta peale enam kui kaks rivi kõrgeid sõidukeid (maksimaalse pikkusega 12 veokit).

Eelmised parvlaevad võtsid peale vähemalt neli rivi veokeid. Kuigi uued laevad on veidi pikemad, ei kompenseeri see puudujäävat osa – varasemad parvlaevad võtsid peale ca 18 pikka veokit ehk 1/3 jagu rohkem. Praegusel juhul on tulemuseks pooltühi laev ja kaile jäävad kõrgemad masinad.

Just selline vaatepilt avanes mulle reede hommikul, kui sain viimase kõrgema autoga laevale. Pühapäeva õhtul olin aga sunnitud samal põhjusel kaotama 1,5 tundi uneaega, kuna kõrgeid masinaid kitsale parvlaevale üle kahe rea lihtsalt ei mahu.

Sellise teoga on toonased otsustajad poliitikud/ametnikud tekitanud riigile kahekordse kahju: raha, mis jäänuks tõenäoliselt riiki, maksti nüüd sajaprotsendiliselt riigist välja, teiseks vähenes kõrgete masinate veomaht parvlaevadel vähemalt 1/3 võrra. Taandareng on ilmne. Riigi raha on raisatud, taristu halvemaks muudetud, aga vastutajaid ei ole.

Siinkohal on paslik meelde tuletada ka ettekäändeid, miks üldse see vangerdus parvlaevadega ette võeti. Nagu kirjutab Rain Veetõusme oma arvamusloos: “Mida ei mäleta, seda pole olnud” (Äripäev, 6.04): “2013. aastal räägiti, et praamid tuleb riigi kontrolli alla tuua, sest eraomanik tahab liiga palju raha: Vjatšeslav Leedo praamimonopol saab lõpu (Postimees 28.08.2013). Uue plaani kohaselt pidid riigile kuuluvad praamid olema oluliselt soodsamad: Praamihange pakub 60 miljonit säästu (Äripäev 15.10.14). Tegelikkus on aga teistsugune. Prognoos: viie aastaga saavad parvlaevad ligi 100 miljonit (ERR uudisteportaal 26.01.2018).”

Jutt oli saarte ja mandri vahelise parvlaevaühenduse eest makstavast dotatsioonist ja selle pidevast kasvamisest.

Seega on poliitikud ja ametnikud riigile kahju tekitanud mitmel viisil ja sõna otseses mõttes ka rääkinud valet, kas siis rumalusest või kättemaksuhimust. Samas on tehtud otsuste taga reaalsed nimed ja isikud, kes selle korda saatsid.

See on riigi positiivse kestmise huvides, et sellised kahjutegijad pannakse oma tegude eest vastutama! Proportsionaalne karistus oleks eluaegne riigiametis töötamise keeld koos riigile tekitatud kahju hüvitamisega oma vara arvelt.

Annan oma hääle tulevastel valimistel neile, kes sellise vastutuse tegelikkuseks teevad ja riiki kahjustavad(-nud) soss-sepad reaalselt vastutama panevad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 313 korda, sh täna 1)