Antarktika aura ei ole tuhmunud (4)

“Meie koduplaneedi mõlemad nabad on kaetud jääga. Arktikast on rahvas rohkem kuulnud – oleme pikka aega olnud seotud Venemaaga, mille piirist olulise osa moodustab Põhja-Jäämeri. Antarktikast teatakse vähem,” kirjutab saarlasest Antarktika-uurija Enn Kreem (fotol).

Üldtuntud on Fabian Gottlieb von Bellingshauseni avastusretk, Roald Amundseni, Ernest Shackletoni reisid, kuid enamik uurijatest pole üldsusele tuttavad. Kes on olnud eestlased lõunamandril?

Möödunud sajandi viiekümnendate alguses saavutati kokkulepe, et Antarktis on rahvusvaheline territoorium. Rahvusvahelisel geofüüsika aastal (1957–1959) algas kontinendi uurimisel ja hõlvamisel uus ajajärk. 12 riiki rajasid Antarktises 51 polaarjaama. Kampa sai ka NSV Liit. Hiljuti orbiidile lennutatud sputnik tõstis riigi teaduslikku autoriteeti. Polaaralade uuringuteks oli rikkalikke kogemusi Arktikast.

Antarktika ekspeditsioone hakkaski ette valmistama Leningradi Arktika instituut, mis sai uueks nimeks NSVL TA Arktika ja Antarktika teadusliku uurimise instituut. Esialgu oli tegu pea sama elitaarse ettevõtmisega nagu kosmoselennud. Instituut tegi sellest oma monopoli, väljastpoolt said ekspeditsiooni koosseisu üksikud Moskva mõjukate teadusasutuste mehed.

Õnn kauguste tabamisel

Aga eestlastel on lootusetute kauguste tabamisel õnne olnud. Muhulane Juhan Smuul oli ENSV kirjanike liidu esimees ja liiduvabariikide juhid kuulusid NSV Liidu kirjanike liidu juhtkonda. 1957. aastal õnnestus tal Pravda korrespondendina külastada mitmeid polaarjaamu. Sündis kirjanikule palju au ja kuulsust toonud “Jäine raamat”. Uurimislaevalt Mirnõi käis polaarjaamas ekskursioonil Moskvas töötav okeanoloog Ivar Murdmaa. Need olid juhukäigud, mis ei andnud järglasi.

Kuid Eestil oli Charles Villmann, kes oskas korraldada suletud süsteemis asju, mis kõrvaltvaatajatele võimatuna näisid. Villmann oli Tõravere observatooriumi asedirektor, rahvusvahelise helkivate ööpilvede uuringute töögrupi juht. Mesosfääri protsessid ja helkivad ööpilved muutusid kosmoselendude algaastatel aina aktuaalsemateks. Villmann oli mees, kes oskas neid probleeme sidudes asjaga edasi minna. Selleks oli vaja aga kõige kõrgemat toetust.

1963. aasta suvel võimaldati Villmannil kohtuda kosmose­laevade peakonstruktori Sergei Koroljoviga. Villmann saavutas muu hulgas helkivate ööpilvede vaatluste laiendamise lõunapoolkerale, mida sai sel ajal teha vaid Antarktikas. Üks koht Nõukogude ekspeditsioonis anti Tõraverele. Jäi üle leida vaid kandidaat, kes alustaks vaatlustega ja hoiaks eestlastele teed lahti. Villmann tegi ettepaneku minule ja saatis Leningradi proovima.

Minu huvi astronoomia vastu tekkis keskkoolis ja kohtunud õpilaste teaduslikul konverentsil Villmanniga, hakkasin tegema helkivate ööpilvede vaatlusi. Ülikooliaastate suved töötasin samal teemal Tallinna tähetornis. 60-ndate alguses kavatses Villmann laiendada vaatlusgeograafiat põhja suunas. Peatselt leidis ta võimaluse, kuidas seda teha: minna ENSV kalalaevastikuga Lõuna-Gröönimaa ja Teravmägede vetesse. Olin TRÜ neljandal kursusel ja sain loa minna kevadsemestril kolmeks kuuks merele. Vaatlusreis Põhja-Atlandil kulges edukalt ja juunis tulin kalatraaleril üle ookeani tagasi eksamitele.

Meie osalemine Antarktikas algas sellest, et Leningradist saadeti Tõraverre üks töötaja, kellega koos paar õhtut vaatlusi tegime. 1965. a augusti lõpus läksin Leningradi ja hakkasin pabereid ajama. Algas praktika instituudi atmosfäärifüüsika sektoris, kus töötlesin Antarktikast tulnud värskeid vaatlusmaterjale. Oktoobri esimestel päevadel algas laeva laadimine ja peatselt andsime otsad. Reis Antarktikasse kestis poolteist kuud. Siis laaditi kõik Mirnõi observatooriumis maha. Mirnõi kolleegiga hakkasime kohe pärast jaama jõudmist täitma kohalikku vaatlusprogrammi.

Umbes kuu hiljem jõudsin laevaga Molodjožnajasse, kus minu talvitus algas detsembri viimastel päevadel ja lõppes ülejärgmise aasta jaanuaris. Villmann ütles seejärel, et olen nüüd asjaga kursis, seega jääb meie meeste valik ja ettevalmistamine edaspidi minu mureks.

Kuigi Venemaa au ja uhkus oli Antarktise avastamine Bellingshauseni poolt, ei sobinud saksa nimi propagandasse. Seepärast olid tema ekspeditsiooni laevade nimed Mirnõi ja Vostok ühed esimesed NSVL-i Antarktise jaamad. Kuid nüüd oli lõpuks sellest kompleksist üle saadud ja otsustati avada Bellingshauseni jaam. Instituudis teati, et olen samalt saarelt, kus sündis Bellingshausen, ja keegi tuli ideele, et võiksin minna talvituma Bellingshauseni jaama. Seda kuuldes hakkasin mõtlema, et siis läheks meie koht Molodjožnajas kaduma. Kutsusin kampa Andres Tarandi, kes oli geograaf ja töötas Tallinna botaanikaaias. Andres tegi Leningradis läbi kursused ja nii läksime Antarktikasse. Tema Molodjožnajasse, mina Bellings­hausenisse.

Täna 50 aastat tagasi, 1968. aasta septembris oli Bellingshauseni 190. sünniaastapäev. Tema sünnikohas Lahetagusel pandi mälestuskivi, mille avamisel käisin ekspeditsiooni liikmena Leningradist. Pärast talvituse lõppu jäin sinna ka suvesesooniks, nii et kogu ekspeditsioon kestis kokku 21 kuud. Eestlaste osalemine Antarktika ekspeditsioonides jätkus Nõukogude Liidu lagunemiseni välja. Nii tekkis Enn Kaupil võimalus lehvitada kuuendal mandril isegi sinimustvalget lippu.

Unistus jäi unistuseks

Oma riigi taastamine viis mõtted ja arusaamad täiesti teisele tasemele. Olime vabad ja iseseisvad, võisime teha nagu kõik teisedki maailma riigid. Mis muud, kui kamp kokku ja teeme oma Antarktika ekspeditsiooni. Moodustati töögrupp, entusiastid kirjutasid valmis põhjaliku projekti. Asi tundus nii reaalsena, et juba sõidamegi! Isegi ekspeditsiooni esimene koosseis oli praktiliselt olemas. Unistada pole ju kellelgi keelatud. Kuid tähele panemata jäi üks väike detail – raha. Keegi ei teadnud, kui palju maksab jääklassi laeva aastarent, muudest kuludest ja kogumaksumusest rääkimata. Vaesus vaatas aknast ja ustest. Unistus jäi unistuseks.

Kuid Antarktika aura pole inimeste silmis tuhmunud. Hakkajamad eesti Antarktika-uurijad on leidnud võimalusi osaleda mitme teise riigi ekspeditsioonidel. Edukam on taas olnud Enn Kaup, keda võiks nimetada elukutseliseks Antarktise järvede uurijaks.

Viimaste aastate info kohaselt on Venemaa hakanud aina otsesemalt pretendeerima Antarktika aladele. Kus jaam, see on naš. Sattusin hiljuti Vene TV-kanalile, kus räägiti Antarktikast ja Bellingshauseni jaamast. Saate pealkiri oli “Rossiiskaja Antarktida” ja Bellingshausenisse oli püstitatud sibulakuplitega kirik, kus peab teenistusi vene usu papp. Tööpäeviti on ta jaama kokk.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 278 korda, sh täna 1)