SUUR MAA, SUURED ASJAD: Saaremaa superstaar (2)

Kui me isaga pargi äärde jõudsime, oli päev juba alanud, ehkki päikesetõusuni jäi veel tunde. Nõukogude ajale tüüpiliselt valgustasid varahommikusi tänavaid viletsavõitu laternad – kui need üldse põlesidki. Hilissügis, oktoobri lõpp või november, ilm pime, rõske ja nailonjopis poisikesele jahedavõitu. See võinuks olla üpris troostitu, kui poleks olnud nii põnev!

Vaikses linnakeses röögatas automootor ja välgatasid eredad tuled. Järsule kurvile lähenes ralliauto, siis järgmine, siis järgmine… Kiiruskatse oli alanud.

Minu lapsepõlves nakatus iga Kuressaares ja Saaremaal kasvanud poiss mingil määral rallipisikuga. Teisiti polnud lihtsalt võimalik. Tõsi, meil ei olnud mandri võimalusi istuda ise rooli, näiteks käia kardiringis. Ent see-eest olime üsna tulised fännid, sest Eesti mõistes tippralli toodi igal aastal otse meie õuele. Tehumardi ralli.

Kui saabusid rallipäevad, oli meil klassivendadega võistlus, kes milliseid ralliautosid ja sõitjaid on linna peal näinud. Me tundsime kogu Eesti toonast eliiti, kiibitsesime, kus aga saime. Üks üldisi lemmikuid oli saare päritolu mees Vello Õunpuu, kes kuulus omal ajal Eesti paremikku ja mõistagi oli ka Tehumardi ralli favoriite. Ent olid ka teised: Ilmar Raissar, Eedo Raide, Joel Tammeka, Raul Viik, Vallo Soots…

Spordilehest ja ajakirjadest, mis kätte sattusid, lõikasime välja viimase kui rallipildi, pidasime tabeleid. Mul oli mitu rallikaustikut. Mäletan, et kord ilmus ajakirja Kehakultuur esiküljeplakatina pilt Lada VFTS-ist, toona tuntud ralliautost. Mul oli see number olemas ja olin seeüle väga uhke.

Õppisime tundma ja fännama ka rallimaailma tähti, ent see uks oli tihedalt lukus ja infokillud jäid napiks, mis muidugi ei takistanud neil teemadel targutamast. Olen viimasel ajal mõelnud, kui hulluks me oleks oma rallivaimustuses läinud, kui toona võistelnuks mõni kohalik poiss MM-tiitli nimel? Toona ei osanud sellest isegi unistada, sest Nõukogude Liit hoidis piiratud ruumis luku taga nii inimesed kui ka nende mõtted.

Saaremaalt pärit Ott Tänak on tänavu võitnud autoralli MM-sarjas neli osavõistlust ja pürib pjedestaali kõrgeimale astmele. Tänaku puhul on ikka meenutatud, et tal ei õnnestunud teha kiiret läbimurret. Et paljud sõidud lõppesid kraavis. Et ta ei uskunud ise endasse ega uskunud vahepeal ka toetajad. Oli ilkumistki. Pigem võiks aga mõelda asjaolule, et Tänak saab tänavu 31, olles seega absoluutselt parimas eas.

Üheksakordne maailmameister Sébastien Loeb võitis esimese tiitli 30-aastasena, nagu ka Richard Burns. Oma (esimese) tiitlivõidu aastal sai Sébastien Ogier 30, Petter Solberg aga 29; Tommi Mäkinen ja Marcus Grönholm olid 32-aastased, Carlos Sainz 28, Colin McRae 27. Rallimaailmas ei löögi verinoorelt läbi, küpsus loeb, kogemus maksab.

Praegu pole vaja olla saare päritolu, et Tänaku võistlusi vaadates kergelt hulluks minna. Eesti uudisteportaalid on rallinädalavahetustel nagu rallikanalid: uudised, videod, blogid. Vahel näib, et muuks (vahest olulisemakski) ei jäägi enam ruumi.

Ma ei tunne Tänakut isiklikult, aga ta on jätnud sümpaatse mulje, lootuse, et Saaremaa superstaar säilitab väärikuse ka siis, kui õnnestub tipp vallutada ja kogu väike Eesti eufooriasse langeb. Tehnikasport pole olümpiaala, ent kui läheb aasta sportlaste valimiseks, väärib Tänak tänavu kõrgeimat tunnustust.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 594 korda, sh täna 1)