Leinaja vajab emotsionaalset tuge ja praktilist abi

Signe Sarah Arro

“Surm ja lein, kuigi väga isiklik ja raske teema, on elu paratamatus,” tõdes laupäeval Kuressaares toimunud vaimse tervise konverentsil sotsiaalpsühholoogia õppejõud, saarlane Signe Sarah Arro. “Selleks, et leina ligi lasta ja läbi elada, mis on psüühiliselt hädavajalik, peavad inimesed üksteist aitama. On ju leinav inimene maailmast äralõigatud ja tegeleb peaasjalikult oma minevikuga, kaugenedes niimoodi üha rohkem reaalsest maailmast.”

Sain oma lapsepõlves suure trauma, kui mu Võrumaal elanud vanatädi suri ja ma tema matustel olin. Kui sugulased mind lohutama tulid, ütles üks vanatädi mulle: “Vaata, kui ilusasti tädi Alma magab.” Pärast seda ei julgenud ma enam õhtuti magama jääda – kartsin, et leban samamoodi järgmisel hommikul kirstus ning mind lastakse suurde musta sügavasse auku.

See lapsepõlvemälestus meenus mulle seoses oma lastega. Kui nende vanaisa vähi tõttu suri – noorim lastest oli tollal neljane –, hakkasid nad surma kohta väga palju küsimusi esitama. Ning minul tuli hakata mõtlema, kuidas neile surma selgitada nii, et nad sellest aru saaksid. See sai mulle ajendiks leina teemat sügavamalt uurida.

Olen oma ülikoolikaaslastega kirjutanud kaks raamatut – üks neist on suunatud lapsele, kes kaotab surma läbi oma vanema või vanemad. Mõned aastad hiljem ilmus raamat peredele, kes on surma läbi kaotanud oma lapse.

Mu enda elus on aastate jooksul olnud palju kurbust, leina, pisaraid. Läbi kallite inimeste kaotuse oma elus olen saanud üha teadlikumaks sellest, kui habras on elu.

Tähelepanelik kuulaja

Leinajale on väga oluline tunda, et ta ei ole üksi. Mida peab aga teadma inimene, kes tunneb, et ta tahab abistada raskes leinas olevat kaaslast, lähedast, sõpra? Millised omadused ja oskused peaks ta selleks, et olla vääriline tugiisik, endas üles leidma?

Kui kurb teade edastatakse lähedasele, siis tuleb kindlustada, et teate saaja ei jääks üksi ega tunneks end mahajäetuna. Surmateadet ei edastata kunagi õhtul hilja ega öötundidel.

Lähedase kaotanud inimese jaoks on surma aktsepteerimine väga valus kogemus. Kriisisituatsioonis on tema loogika ja arutlemine minimaalsed. Ei tasu oodata, et leinaja suudaks mõelda loogiliselt ja käituda objektiivselt, sest ülevoolavad emotsioonid teevad mõtlemise raskeks. Ole hea kuulaja, lase tal oma tundeid väljendada ja püüa anda ausaid vastuseid.

Tugiisikul tuleb aktsepteerida leinaja(te) tujusid, ükskõik millised need ka ei oleks. Samuti tuleb aktsepteerida nende leina, ükskõik millise vormi see võtab.

Leinajal tuleb lasta end tühjaks rääkida. Tähelepanelikult kuulates saab kaasa aidata juhtunu ja sellega kaasnevate muljete õigele tõlgendamisele. Kuulama peaks nii seda, mida öeldakse, kui ka kuidas seda tehakse.

Tugiisikul endal tuleb väljenduda kaasatundvalt, lohutavalt, aga mitte haletsevalt ning kurbust mitte keelates. Lahkunust rääkides tuleb teda alati nimetada nimepidi.

Kõige enam valmistab leinajale muret see, mida lahkunu pidi taluma enne surma. Vasta nii ausalt ja leebelt, kui võimalik ning väldi vahetegemist leinajate vahel (näiteks lapse surma korral ära hinda ema leina suuremaks kui isa leina) ja pööra neile võrdselt tähelepanu. Arvesta, et hea suhe nõuab usaldust, mida saab saavutada vaid läbi aususe ja tõerääkimise!

Kordumatu inimene

Enamikule perekondadele on võimalus lähedasega hüvasti jätta kriitiliselt oluline.

Teatud juhtudel – olukorras, kus lahkunu keha võib näida teistsugune kui enne surma – tuleks perekonda selleks siiski ette valmistada, mida nad näevad.

Kui surm saabub haiguse või õnnetuse tagajärjel, ära kunagi ütle lähedastele, et “tema surm on teile kergendus”. Samuti ei tohi lapse surma korral kunagi vanematele lohutuseks öelda: “Teil on teisi lapsi veel” või “Te olete veel nii noored – jõuate endale uue lapse muretseda.” Me kõik oleme erilised, kordumatud. Nii ka see inimene, kes on lahkunud. Sõnadega ei tohi lahkunu tähtsust vähendada – sellega põhjustad leinajatele valu.

Tugiisiku jaoks on oluline märksõna leinaja eest hoolitsemine. Abi saab anda siis, kui abi küsitakse. Kui keegi on leina tõttu väga sügavas kriisis, püütakse sageli tema eest asju korraldada ja ära teha. Tegelikult seda aga tegema ei peaks – just kaasalöömine ja teatud asjade organiseerimine on lähedaste jaoks väga oluline. Võib-olla on leinajal rohkem kasu sellest, kui aidata teda pigem igapäevatoimingutes – näiteks niita muru – kui matuste organiseerimisel.

Leinajale peab võimaldama privaatsust. Lein on ju sügavalt isiklik, seda võib olla ebamugav väljendada kõrvaliste inimeste juuresolekul. Oluline on vältida kaotusvalu rõhutamist asjasse mittepuutuvate inimeste ees.

Aeg-ajalt soovivad kaotust üleelavad inimesed toetaja juuresolekut selleks, et mitte olla üksi. Seda soovi tuleb austada. Leinajate soovi korral on vajalik ka lohutust pakkuv juuresolek sel ajal, mil nad oma mõtteid arutavad.

Kui abistaja tunneb, et võib end usaldada ja abi, mida ta suudab osutada, on hea ja vajalik, siis on see piisav põhjus, et mitte eemale tõmbuda. Rahulik käitumine loob teadmise, et olukord on kontrolli all. Kui oled juba pere toetaja, siis vajadusel osale ka ärasaatmistseremoonial, sest see on perele tähtis.

Pea meeles, et kõige raskemad on esimesed kolm kuud pärast lähedase kaotust, seega hoia kontakti ja vajadusel anna infot professionaalsest abist piirkonnas.

Leinaja vajab kindlasti professionaali abi, kui tal esinevad enam kui kuu möödudes lähedase surmast mõned neist kriisisümptomitest: tahtmatus pöörduda tagasi igapäevatoimetuste juurde ja tööle; pidev ahastuse- ja jõuetusetunne; halb söögiisu ning magamatus ja unetus; eemaldumine inimestest; liigne alkoholi ja medikamentide tarbimine; uimastite tarbimise oht; rõhuv üksindustunne ja leina raskuse tajumine; tunne, et ei taha enam elada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 774 korda, sh täna 1)