LUGEJA KIRI: Hetki sõbra seltsis

Mu kirjasõber, Kanadas elav muhulanna Juta Kõvamees Kitching kirjutas mulle neil päevil. Õnnitles juubeli puhul. Ja veel?

“Kirjutan Sulle ühest teistmoodi juubelist, mida eestlased vist ainult väljaspool Eestit igal aastal meenutavad: see on kodust põgenemise aeg, hirm ja elu päästmine 1944. aastal. Vancouveris meenutame seda Aktusega tavaliselt septembris. Hing on seal, kus sündisin. Muhus. Minust noorem vend Hain on isegi Muhusse maetud (meie vanemad pidid jääma siia, Kanadasse). Vahel tunnen ma ennast eikellenagi. See minevik elab nii hinges! Need on mu isiklikud, intiimsed tunded südames ja mõtted peas. Ainult üksikud sõbrad mõistavad.”

Juta Kõvamees Kitching on hariduselt filoloog, kuid filosoofiadoktor. Ta on üks muhulannadest, kes võõrsil suuresti läbi löönud. Ta ema Raissa Kõvamees on kirjanik.

Juta sidemed kodumaaga on tugevad. Viimasel ajal ei ole ta küll Eestis käinud, kuid varem tihti. Ta on Johannes Aaviku seltsi auliige.

Ühes oma kunagises kirjas küsisin talt, mida arvab ta keelest. Ja ta vastas: “Räägitakse kauni emakeele väärtusest – seda saab vaevalt mõõta. Eesti keel identifitseerib meid, hoiab meid kokku ja eraldab meid teistest. Keel kannab meie kultuuri ja kasvatab omariiklust.”

Nii kirjutas ta 16. mail 2000. aastal.

Ka hilisemal ajal oleme rääkinud keelest – kui asendamatust tööriistast.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 252 korda, sh täna 1)