Etenduseusku Eesti missa (7)

Erki Aavik

“Küllap oli viimastel nädalatel saarlasi, kes teisipäevaks suurde pealinna sõitsid, et meie kandis ringsõitu teinud Rooma paavsti oma silmaga näha. Heal juhul ka kuulda,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. “Ja küllap oli kahetsejaid, et see etendus neil nägemata jäi.”

Miks me tahame kuulsusi oma silmaga näha? Oma kõrvaga kuulda? Oma käega katsuda? Terve koolkond inimpsüühika uurijaid seostab seda samastumisega – et olen siis justkui kah nagu natuke osa sellest… Kiriku ja usuga peaksid asjad teistmoodi olema. Ja kindlasti ei ole usk ja kirik üks ja sama, konfessioonist olenemata.

Luterlased ehk evangeeliumiusku protestandid, keda eestlaste hulgas on palju rohkem kui katoliiklasi, käivad surmtõsiselt teenistusel pühakodades, millest ainult vähesed on sügisel-talvel soojad, kuulavad manitsusi… Üks armas inimene, kuressaarlane, ütles põhjuseks, miks tema enam kirikusse sisse ei astu: “Nii kui uksest sisse saan – nii olen kohe süüdi!”

Olles viimastel aastatel kindlasti rohkem kui paarikümmet kirikuõpetajat jutlust pidamas kuulanud-vaadanud, kaldun temaga nõustuma. Olgu siinkohal öeldud, et Kuressaare ja Pihtla inimestel on palju paremini läinud, Anti Toplaanest on aastatepikkuse töö tulemusena saanud hingekarjane, keda on enamasti huvitav ja õpetlik kuulata oma usulistele tunnetele vaatamata.

Olles oma päritolu, lapsepõlve keskkonna ja nõukogude võimu surve tõttu pigem agnostik kui midagi või kedagi muud, olles aastakümneid tutvunud õhtumaise kultuurilooga ja mõnd selle omadust koguni lähemalt uurinud, sealhulgas kristluse arengulugu, kristlikke tekste ja nende tõlgendusi, ei mõista ma päris hästi, kuidas on paavstlikul kirikul õnnestunud 21. sajandini vastu pidada, laias laastus 11. sajandi tõekspidamiste ja kommetega oma organisatsiooni elus ja mõjuvõimsana pidada? Igasuguste pahanduste kiuste kah veel! See on mõistatus ühtviisi katoliiklikus, protestantlikus, õigeusklikus ja mõnes muuski usukogukonnas.

Arusaadavalt vajab suurem hulk inimesi eluraskustega toimetulekuks mingit välist struktuuri. Meenutades, et usk ja kirik ei ole üks ja seesama, võib olla tõsiusklik kirikus käimata, samuti kui mõnigi regulaarne kirikuline pole üldsegi usklik. Ühele on selliseks struktuuriks igapäevaselt mahajoostud kümme kilomeetrit, teisele pereklubi või jahiselts, paljudele paar pudelit õlut või telekast näidatav seebikas. Mõned üksikud saavad ilma hakkama ja neist palju rohkem on neid, kes arvavad, et nad saavad ise hakkama, märkamata, et alateadlikult on nende elus midagi sellist, mis neil paratamatuga ja oma ambitsioonidega toime tulla aitab.

Kuid tagasi meie sekulaarset riiki erutanud visiidi juurde! Jah, maailmas on Rooma paavst miljonitele ja miljonitele nende elukorralduse kauge juht. Aga usuleiges Eestis?

Peale samastumise on ju palju neidki, kellele sellised sündmused on hea võimalus ennast näidata ja teisi vaadata. Ja neid, kes käisid missal ex officio ehk ameti tõttu. Üks selline isik nentis, et eks eksootiliste nähtustega on parem tutvuda nende loomulikus keskkonnas ning püha missa Vabaduse väljakul, endisel Heinaturul, endisel Peetri platsil, endisel Võidu väljakul, külma tuule käes – jäi hardus kasinaks ja õnnistus hajus enne õnnistatavateni jõudmist. Kui aga paavstil õnnestub ära hoida kasvõi üksainus suurem pahategu, tapatöö või sõja puhkemine, siis toetan jõudumööda tema tegemisi minagi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 418 korda, sh täna 1)