REPLIIK: Nii ei tohi mõelda! (4)

28. septembril 1994 uppus Läänemerel parvlaev Estonia ja hukkus 852 inimest.

Mõni nädal tagasi käisin ma Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaalis. Minu vanavanaema nimi on ka seal seinal. See oli mitmetundeline käik. Kurb, aga samas tänulik. Et ei ole unustatud. Ma jagasin oma arvamust ka Facebooki kontol koos pildiga. Selle alla kirjutas üks tuttav, et ka tema käis seal. Ta tundis tülgastust, ületähtsustamist. See oli olnud tema jaoks võlts: “Kõik see oli olnud – kunagi. See ei kuulu enam “siia”.”

Esmalt kihvatas mu sees ja ma kirjutasin juba midagi üsna sapist vastu. Samas kustutasin selle teksti kohe ära. Ma kustutasin ka selle kommentaari ära. Viha oli muutunud häbiks. Kuidas keegi saab nii mõelda? Samas pean tõdema, et tänapäeva “sõnavabaduse” tingimustes on mu reageering ja arvamus vist üsna naiivne.

See kõik tuli mul uuesti meelde eile, kui mõtlesin tänase päeva peale.

Öeldakse, et inimesed mäletavad mingite sündmustega seotud päevadel, kus nad olid, mida nad tegid või mida nad tundsid. Olgu see siis Gagarini lend kosmosesse või 9/11. Minu jaoks on see Estonia.

1994. aastal olin ma 11 klassis. Ma mäletan selgelt, et ma ei osanud Estoniast alguses midagi arvata. Isegi elutoas mängima pandud televiisori teksti-tv-s jooksnud uudised ei suutnud mind mõistma panna, et juhtunud on katastroof. See oli vist midagi sellist, mida ma ei suutnud endale ette kujutada. See oli liiga uskumatu.

Mul ei olnud selle laeva peal ühtegi pereliiget, sõpra või tuttavat. Eks ma ikka teadsin mõnda nime ja nägu, kuid ei midagi isiklikku. Kuid näiteks pimedatel ja tuulistel sügisõhtutel praamiga sõites ja aknast tontlikult tintmusta merd vaadates meenub mulle alati Estonia. Mind haarab omamoodi õud, kui ma mõtlen, kuidas need inimesed seal meres olid. Ma ei tea, miks ma selle peale mõtlen. Meremehe viimased raadios kostunud sõnad “Nüüd on tõesti halvasti. See on nüüd siin tõesti halvasti” on minu arust maailma kõige valusam tekst, mida kuulata.

Mitte ükski inimene ei tohiks mitte kellegi ja veel vähem Eesti rahvaga juhtunud õnnetuste puhul mõelda, et “see ei kuulu enam siia” või et “see kõik on olnud – kunagi”. Pigem võtkem hetk ja mõelgem nende peale, kes on ühel või teisel põhjusel meie seast vastu oma tahtmist lahkunud, ja mõistkem, et meil on tegelikult läinud väga hästi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 980 korda, sh täna 1)