Ma kuulsin, sa hüüdsid teisel pool vett…

Urve Vakker

“28. september oli leinapäev. Ei, mitte riiklikult, vaid tuhandete inimeste südametes,” kirjutab Saaremaa merekultuuri seltsi liige Urve Vakker.

Kõigil, kelle lähedased, sugulased, sõbrad jäid Estoniale, kelle saatuseks oli mere külm haud.

Just sel ööl, 1994. aastal toimus Läänemerel katastroof, lähiajaloo šokeerivaim sündmus. Saaremaa merekultuuri seltsi liikmed kogunesid reede õhtul Karalasse Roopa lahe rannikul. Just siia püstitati 1996. aastal seltsi ja kohaliku küla inimeste initsiatiivil tammepuust rist, mälestamaks mereõnnetustes hukkunuid.

Sageli ei ole inimese saatus iseenda otsustada. Ei ole siis, kui murrab kuri haigus, tabab õnnetus või väsib inimhinge laevuke elumerelainetel seilamast.

Keegi neist 989-st, kes sattusid sõitma sel saatuslikul ajal Estonia pardal, ei osanud kõige halvemaski unenäos ette näha seda katastroofilist võitlust Läänemerel. Vaid 137 inimest päästeti, hukkus 852 inimest ja hiljem leiti 95 hukkunu surnukehad.

Sa hüüdsid, sa hüüdsid mind teisel pool vett,
ja vangi mind võttis su hääl.
Nüüd jooksen ja ahastan teisel pool vett –
ei parvegi lainete pääl.

Lehte Hainsalu 1972. aastal kirjutatud luuletusele lõi viisi Urmas Alender. Siis oli aasta 1986. Saatusliku meresõidu ajal oli helilooja vaid 40-aastane. Tänavu hingedekuu 22. päeval saanuks ta 65-aastaseks. See laul on saanud Alenderi saatuse lauluks.

See on laul kõigile, kes jäid koos temaga Estoniale, laul neile, kes igal 28. septembri õhtul võtavad ette käigu mere äärde ja mõtlevad, mäletavad ja meenutavad.

Nii palju on vett, et otsa ei näe
ja ujudes lõppes mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja annaksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks!

Meie mälestushetk oli pühendatud merele jäänutele, aga ka Sulle, kallis Lii.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 767 korda, sh täna 1)