SAAME TUTTAVAKS: Pagarid – kaugete esivanemate töötraditsioonide jätkajad (4)

Leiba on Eestis küpsetatud juba 7000 aastat. Meie rahvuskultuuris on leival väga tähtis osa, kuna seda sõna kasutatakse ka kogu toidu ja elatise kohta. Leivaga on seotud mitmed uskumused ja kombed. Eestlaste toidulaual on leival kindel koht. Täna saame tuttavaks kolme pagariga, kes meie kaugete esivanemate töötraditsioone au sees hoiavad.


AHJUSOE LEIB: Pagar Andres Matt võtab ahjust järjekordse portsu leibasid, mis peatselt sööjateni jõuavad.
MAANUS MASING

Pagariamet toob leiva lauale

Vahest tundub uskumatu, aga Saare Leiva neljakümneliikmelises töökollektiivis on vaid kaks pagarit. Üks neist on Andres Matt.

Nüüdne meisterpagar räägib, et pärast keskkooli lõpetamist ta pagari elukutsest ei unistanud. “Kui kool läbi sai, tuli kahe kuu pärast sõjaväkke minna. Enne kroonusse minekut tahtsin aga natuke raha teenida. Lõin rajoonilehe lahti ja sealt lugesin, et Kuressaare leivakombinaat vajab jahupuistajat. Läksin ennast pakkuma ja võeti tööle. See oli minu esimene kokkupuude leivateoga,” meenutab Andres Matt.

Armeeteenistusest tagasi, ei olnud Andresel raske otsustada, mida edasi teha. Tollane Kuressaare leivakombinaat võttis noormehe avasüli vastu. Tõsi küll, mõne aja pärast arvas Andres, et proovib leiba teenida mujalgi ja jättis leivakombinaadiga hüvasti. Nüüd on ta ringiga leivategemise juures tagasi, öeldes, et jätkab mõnes mõttes perekonnatraditsioone. “Minu vanaisa, kelle sünniaasta oli 1887, oli oma kodukülas pagar. Nõnda siis käin ma oma vanaisa jälgedes,” annab Andres teada.

Küllap on Saaremaa vanades talutaredes säilinud puust leivakünasid või astjaid, milles meie esivanemad leivatainast sõtkusid. Valmis segatud tainas jäeti puukünasse kerkima. Kuidas leivatainast teha ning millal ja mida sellesse panna, neid tarkusi anti edasi põlvkonnalt põlvkonnale.

Oma külapagarist vanaisalt pole Andres õpetussõnu saanud, ent muistsed koduleiva tegemisel kasutatud töövõtted on tal siiski teada. Paraku pole nüüdistehnoloogia juures puuküna ega suure leivalabidaga enam midagi peale hakata. Pole tarvis ka kapsalehte, mis vanasti leivapätsile enne reheahju panemist alla pandi.

Andres ütleb, et käsitsitööd on vähe. “Masinad segavad taina ja vormivad pätsi. Inimese tööks on pätsid pannile laduda,” seletab ta.

OÜ Saare Leib enam kui kahesaja toote hulgas on aukohal Borodino leib, mis eelmise sajandi lõpul valiti kahel aastal järjest (1998 ja 1999) saarlaste lemmikleivaks. Aastakümneid tagasi oli see Eestimaal üks nõutavamaid pagaritooteid.

Teisipäeva hommikul võtab Andres kerkekapist välja peedileiva ja magushapu pähklileiva. “Kui üks sort hakkab tarbijaile rohkem meeldima, siis selle tootmismahtu ka suurendatakse. Praegu turgu jagub ja seega ka pagaritel tööd,” räägib pagar Matt.


17 AASTAT PAGARINA: Kersti Sepp tuli 2001. aastal Pärsamalt Karja Pagarisse tööd otsima. Läks õnneks, töö meeldib.
AARE LAINE

Kes otsib, see ka õige ameti peale satub

Tänavu maikuus 25-aastaseks saanud Karja Pagar on ennekõike tuntust kogunud oma maitsvate rukkileibadega. Aluseks on võetud vanad Saaremaale omased rukkileiva küpsetamise traditsioonid.

Firma omanik Aivo Kanemägi kiidab kõiki töötajaid. “Nad on tublid, aga tagasihoidlikud. Keegi ei taha pildile pääseda, ega endast rääkida,” kurdab Kanemägi.

Pärast mõningast selgitustööd saame jutule Kersti Sepaga. “Siinkandis on ju raske tööd leida. 17 aastat tagasi tulin siia lihtsalt vaatama ja läks õnneks, saingi tööle,” on Kersti õnnelik, et oskas tookord õigest uksest sisse astuda.

Esialgu tundus pagariamet Kerstile üsna keeruline. “Mida taina sisse panna, kui palju jahu, pärmi, juuretist. Kuidas tainast segada, kõik see tuli endale selgeks teha. Nüüd pole ammu enam tarvis kirjakohta vaadata, kõik on meelde jäänud,” kinnitab Kersti.

“Kui mina siia tööle tulin, käis leivategu teistes ruumides. Nüüd on meil palju avaramad tingimused ja kaasaegsed seadmed. Toodangu maht on kasvanud. Uusi sorte on juurde tulnud. Järelikult inimestele meie leivad maitsevad. Olen poes kuulnud, kuidas keegi soovitab oma tuttavale mõnda Karja leiba. Meil kõigil siin on selle üle väga hea meel,” rõõmustab Kersti.

Heameel on Kerstil sellegi üle, et võib end pidada kogenud pagariks, kes mingist muust tööst ei unista. “Vanuski on niisugune, et ei ole mõtet kusagile mujale minna. Kollektiiv on meil kokkuhoidev ja mõistev. See loeb ka väga palju,” on Kersti elu ja tööga rahul.
Paljud perenaised küpsetavad oma koduköögiski leiba ja osalevad oma koduleibadega ka konkurssidel. Mõnigi kodune leivategija on kutselistelt pagaritelt õpetust küsinud. Ei ole Kerstigi oma kogemusi vaka all hoidnud. Vahest kõige pikemad arutelud leivateo üle on ta maha pidanud oma poja ämmaga.

Kas eestlased, sealhulgas saarlased peavad lugu ka vanadest tavadest, andes mahakukkunud leivaviilu üles võttes sellele suud? Kersti vastab, et kena ju oleks, kui nii tehakse. Tema arvates peaksime üldse pärandkultuurist, meie esivanemate kombestikust rohkem teadma. Näiteks ei lõiganud meie esiisad tervet leivapätsi õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama.


SOE LEIB JA SOE SÜDA: Neli aastat pagarina töötanud Eva-Maria Kaasik Muhu leivast paremat ei tea.
AARE LAINE

Et elu kestaks, tuleb vanu kombeid austada

Pealkirja laenasin Postimehe ajakirjaniku Tiina Kolga loost “Kiviaiad, muhuroosa katus ja avar õu”. Lugu Paali talu perenaisest Eva-Mariast ja peremehest Alvarist ilmus neli aastat tagasi.

Lasteaiaõpetajaks õppinud Eva-Maria Kaasik alustas samal aastal (2014) oma tööelu mitte lasteaias, vaid hoopiski Muhu Pagaris. Käsitööleiva tegu käib samuti vanu kombeid ja traditsioone austades. Seni, kui me oma esivanemate pärandit austame, võime elu kestvuses kindlad olla.

Teadagi on linnastumise ja tööstusühiskonna arengu käigus kodune leivategu unarusse jäänud. Aga just sellest unarusse jäänud leivateost sündis Muhumaal üleriigilise kuulsusega leivatööstus. Muhu saarele elama tulnud Martin Sepping katsetas leivaküpsetamist kõigepealt oma pere tarvis. Seda leiba maitsesid ka külainimesed ja kiitsid Martini leiva heaks ning nõnda hakkaski “lumepall” sellest hetkest veerema.

Juba aastaid küpsetatakse Muhu leiba ka mitmes mandri pagarikojas. Hindajad, kes pagarikodade küpsetisi degusteerinud, on täheldanud õhkõrnu maitseerinevusi. Need tulenevat veest, õhust ja pagari tujust.

Viimast arvesse võttes ja Eva-Maria Kaasikut teades, võime küll öelda, et Liiva pagarikojas küpsenud leibadel ei saa ühtegi viga küljes olla. Eva-Maria on alati särav ja heatujuline, sestap need kakukesed nii maitsvad ongi.

“Neljas tööaasta sai septembris täis. Ema juba töötas siin ning ütles, et neil on üks vaba koht, ja nii ma siia tööle tulingi,” meenutab Eva-Maria.

Noore koduperenaisena kaht tütart kasvatanud Eva-Maria hinnangul midagi keerulist selles ametis pole. Vanemad ja kogenud pagarid tegid noorele naisele kõik vajaliku selgeks ja peagi sai elupõline muhulane Muhu leiva tegemisega kenasti hakkama.

Kaasiku pere Paali talu laual on ikka ja alati Muhu leib. Eva-Maria sõnul võib seda mõnikord lausa kuivalt süüa. “Annan oma lastele Margaretile ja Lisettile sooja leiva kätte ja nad söövad seda isuga, ilma et võid peale määriks või vorstiviilu kõrvale sooviks,” on tal näide oma kodust võtta.

Muhu leiva kohta on öeldud sedagi, et see on suurem kui saar ise. Leivast on saanud väikesaare üks peamisi suveniire.

Tuletagem meelde, mida kirjutas Juhan Liiv: “Soe leib ja soe süda, perenaine tasane…”

Just niisugune, sooja südamega ja tasane on ka Muhu pagar Eva-Maria Kaasik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 144 korda, sh täna 1)