Mare Naaber: Hoolduses on koostöö võtmesõna

KÜSI ABI! Mare Naaber soovitab inimestel, kes tunnevad, et vajavad abi, kuid ei ole kindlad, millist, rääkida oma piirkonna sotsiaaltöötajatega või pöörduda valla sotsiaalosakonda.
MAANUS MASING

Saaremaa vallavalitsuses kaks kuud hoolduskoordinaatorina tegutsenud Mare Naaber töötab selle nimel, et leida igale hooldust vajavale inimesele just tema jaoks kõige sobivamad teenused.

Projektipõhiselt töötava hoolduskoordinaatori peamine ülesanne on toetada hooldusvajadusega inimesi ja nende lähedasi, et inimene jõuaks õigel ajal õigele sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenusele. Samuti oodatakse hoolduskoordinaatorilt panust riikliku hoolduse koordinatsioonisüsteemi ettevalmistamiseks.

Mare Naaber, kui peaksite mõiste “hoolduskoordinaator” paari lausega lahti seletama, siis kes see inimene on ja mis on tema töö?

Hoolduskoordinaator tegeleb inimestega, kes vajavad pikaajalist toetust nii sotsiaal- kui ka meditsiinisüsteemist. Kõige lihtsamalt öeldes on hoolduskoordinaatori amet aidata inimese jaoks leida just talle sobiv hoolduse vorm.

Näiteks teatatakse haiglast õendusabist, et seal on inimene, kes hakkab osakonnast lahkuma ning talle on vaja leida sobiv hooldusvorm. Siis kaalumegi, kas saame teda abistada koduteenusega või vajab ta üldhoolekandeteenust, taastus­ravi või midagi muud. Koduteenuse puhul lisandub sellele tihti koduõenduse ja näiteks sotsiaaltranspordi teenus. Kombineerime erinevaid inimese jaoks vajalikke teenuseid.

Minu koostööpartnerid on valla sotsiaaltöö spetsialistid, perearstid, haigla, erinevad teenusepakkujad. Minu töö on oma sisult sarnane sotsiaaltööga, sotsiaaltöö spetsialisti tööga. Projekti raames on mul aga suurem võimalus teha koostööd meditsiinipoolega ning sellele eraldi tähelepanu osutada. Koostöö eri valdkonna spetsialistidega on väga oluline, ilma selleta hakkama ei saaks.

Mida te oma uues ametis olete jõudnud selle kahe kuu jooksul teha?

Esimene kuu oli sisseelamise aeg, mis kulus koolitustele, tutvumisele vallavalitsuse töötajatega ja Saaremaa vallavalitsuse kui organisatsiooniga, samuti kohtumistele teenusepakkujatega.

Septembrist on kõik nii-öelda tööriistad käes, et inimestega otsekontaktis tegelema hakata. Seda olengi nüüd kuu aega teinud. See tähendab, et kui näiteks sotsiaaltöö spetsialist, perearst või keegi haiglast pöördub meie poole, siis kokkuleppel inimesega läheme sotsiaaltöö spetsialistiga selle inimese koju või siis haiglasse. Kui see inimene on nõus projektis osalema, siis saan ka mina hakata tööd tegema.

Selles projektis osalemise eeliseks on, et võttes inimeselt eraldi nõusoleku andmete vahetamiseks tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi vahel, saame meditsiinivaldkonna inimestega sobivate teenuste osas enam nõu pidada. Seetõttu on kiirem ja kergem leida inimese jaoks sobivaimad teenused.

Kes ja kuidas saaks suures vallas hea seista selle eest, et ääremaa inimeste mured ei jääks märkamata ja tähelepanuta?

Sotsiaaltöö valdkonnas peavad seda tööd tegema ja teevad sotsiaaltööspetsialistid. Meie projektiga tegelevad inimesed üle Saaremaa. Mina oma senise praktika põhjal ei saa aga küll öelda, et info ääremaade inimeste muredest minuni ei jõua. Muidugi, olen ametis olnud vaid paar kuud ent loodetavasti minu senine kogemus aja jooksul ei muutu.

Tõsi, Saaremaa vald on alles väga noor ning sotsiaaltöö spetsialistide töömeetodid on olnud erinevad, kuna ka piirkonnad on olnud väga erinevad. Selleks aga, et ka suures vallas märgataks kõiki abivajajaid ning leitaks iga inimese probleemidele õigel ajal õige lahendus, ongi meil vajalik arendada koostöövõrgustik, kus nii tervishoid kui ka sotsiaal on valmis oma panuse andma.

Väikestes kohtades valitsev kogukonnatunne aitab kõrvalseisjatel samuti probleeme märgata ja hätta sattunuid aidata. Suurtes keskustes ei pruugi ju naaber naabrit tunda või temast hoolida.

Kindlasti on kogukonnatunne abiks. Just maapiirkondades on nii, et kõik tunnevad kõiki, on kursis üksteise käekäiguga ja info liigub seetõttu kiiremini. Linnas tänaval mööduvat inimest, võõrast või teretuttavat naljalt pikemalt tähele ei panda.

Millised on Teie hinnangul suuremad probleemid hoolduse valdkonnas?

Üheks suurimaks väljakutseks on tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi teenuste ühildamine praktikas. Näiteks kui inimene vajab koduhooldust ja koduõendust, siis inimese ja ka teenusepakkujate jaoks tuleb leida teenusepakkumise aja ja mahu näol lahendus, mis on kõigile sobivaim. Pealtnäha tundub lihtne, ent mängima hakkavad detailid ja selline kombineerimine võtab oma aja. Töö on aga vajalik, et inimene saaks nii vajaliku ravi kui ka hoolduse.

Samuti on takistuseks teenuste vähene kättesaadavus või teenusele saamise eeltingimused olukorras, kus teenuse vajadus tekkis üleöö, ent eeltingimuste (näit puude ja töövõime hindamine) täitmine võtab pikemalt aega. Ka täna osaleb meil projektis inimene, kes on neil põhjustel pidanud erihooldekodu asemel olema ajutiselt üldhooldekodu teenusel.

Mis on meil aga rõõmustavat?

Väga hästi on see, et meie projektiga seotud inimesed soovivad, et hooldusvaldkonnas läheks asjad paremaks. Milles minu vaatevinklist on veel arenguruumi – informatsiooni liikumine võiks olla veelgi kiirem ja tõhusam. Tähtis on aga, et probleeme osataks õigel ajal märgata ja neist teavitada. Samuti vajab paikaloksutamist küsimus, kes mis hetkel võtab töös inimesega üle vastutajarolli. Ehk et rollid peavad olema paigas.

Millest teie enda hinnangul on nende pakutavate võimaluste seas puudus?

Puudus on teenusest eakatele inimestele, kes vajavad hooldust ja abi üksnes päeval. Sel põhimõttel tegutseb küll Valjala päevakeskus, aga sellise sisuga teenuseid oleks veel juurde tarvis.

Meil on koduteenuste jätkuprojektiga järgmisel aastal arendamisel intervall- ja päevahooldus. See on üks võimalik variant nendele, kes soovivad, et hooldust vajav inimene oleks enamuse ajast kodus, ent mõnedel päevadel või ööpäevadel tahaks anda oma lähedase kellegi hoole alla.

Soovitan inimestel, kes olemasolevate sotsiaalteenuste ja toetuste kohta infot soovivad, pöörduda oma piirkonna sotsiaaltöötaja poole. Kõige olulisem on see, et inimene ise oleks aktiivne või oleks seda tema lähedased. Küsida ja nõu pidada võib alati. Siis saab juba konkreetsest olukorrast lähtuvalt selgitada, millised on pakutavad võimalused.

Üks teie ülesandeid Saaremaa vallavalitsuse hoolduskoordinaatorina on hoolitseda selle eest, et info valdkonna kitsaskohtadest otsustajateni jõuaks – alles siis on ju võimalik neid muresid lahendama hakata.

Jah, see on üks projekti põhieesmärke – et inimestega töötamise kaudu tuleksid välja probleemid ja selle teabe saaks edasi anda, ka riigi tasandini.

Meil on kuus omavalitsust, kes projektis osalevad. Suhtleme omavahel tihedalt. Suhtluskeskkonnas on ka ministeeriumi ametnikud, kes seda projekti veavad. Nemad on huvitatud, et info jõuaks nendeni, sest nemad omakorda peavad meie projekti ja teiste sisendite põhjal ette valmistama ettepaneku valitsusele hooldusmudeli jaoks. Seega – mina näen seda koostöövalmidust ja tahet muuta hooldussüsteemi paremaks.

Milline see mainitud ideaalne hooldusmudel Saaremaal võiks välja näha?

Praeguse töökogemuse põhjal ma ei arva, et Saaremaal peaks olema eraldi hoolduskoordinaatori ametikoht. Tallinnas ehk oleks see vajalik – linn on suur, seal on vaja rohkem spetsialiseerumist. Kui pealinnas tegeleks sotsiaaltööspetsialist hoolduskoordinaatori teemadega, peaks ta teadma kõikide haiglate kohta, kellega ta kontakteerub. Nii võib see võrgustik tohutult laiaks minna.

Siin Saaremaal aga võiks hoolduskoordinaatori töö ära teha sotsiaaltööspetsialistid. Piirkonna sotsiaaltööspetsialist tegeleb hetkel kõikide sotsiaalteemadega, välja arvatud lastekaitse, ning peab teadma, mis tema piirkonnas toimub. Ta vajab aga senisest rohkem “tööriistu”, et oleks võimalik näiteks meditsiinipoolega rohkem suhelda ja inimeste probleeme paremini lahendada.

Minu jaoks on meie projekt edukas siis, kui aasta pärast on meil kogu siinse võrgustikuga kokku lepitud, kuidas info liigub, kellega mis hetkel ühendust võetakse ja kes on võtmeisik, kes kogu seda tööd koordineerib. Mina näen täna, et võtmeisik on piirkonna sotsiaaltöötaja. Võibolla töö käigus minu nägemus muutub, aega selleks veel on.

Sotsiaalministeeriumi sisendi andmine on minu arvates projekti loomulik osa, ent riiklikud muudatused võtavad väga kaua aega. Näen täna aga, et Saaremaa ise saab juba enne väga palju ära teha.

Nüüd pisut ka teist endast. Millises kõrgkoolis ja mis eriala õppinud olete?

Olen lõpetanud Tartu ülikooli sotsiaalpedagoogika magistrantuuri ning olen õppinud ka sotsiaaltöö sotsiaalpoliitika magistrantuuris, kus läbisin küll ained, ent lõputööd ei teinud. Tookord olin tööl AS-is Hoolekandeteenused ja sel hetkel tundsin, et see lõputöö ei anna mulle eri­alaselt midagi juurde. Töö ise juba arendas niivõrd palju. Võibolla tulevikus olen taas koolipingis, kes teab.

Mis valdkonnas mandril enne Saaremaale tulekut töötasite?

Töötasin ligi kuus aastat AS-i Hoolekandeteenused teenuste arendamisega. Osalesin ka erihoolekandesüsteemi esimeses reorganiseerimisetapis, kus ehitasime üle Eesti perekodusid. Enne Saaremaale tulekut oli mu töökohaks Astangu kutserehabilitatsiooni keskus. Seal valmistasin ette eluruumide kohandamise projekti, mis on nüüd jõudnud ka Saaremaale.

Hoolduskoordinaatori amet on tähtajaline. Olete juba mõelnud, mis saab siis, kui projekt läbi saab?

Sellele ma mõelnud ei ole. Elu muutub nii kiiresti ja pigem otsustan selle põhjal, mis mulle tundub kohana, kus saan panustada ja mis minu jaoks on põnev.

Hea on mandrilt tagasi olla. Suure valla temaatika paelub mind väga ja usun, et vähemalt sotsiaaltöö valdkonnas saab ressursi jaotus nii olla palju parem. Kui vaadata kogu arenduse poolt – seal on uue valla moodustamisega rohkem jõudu juurde tulnud. Eks elu näitab, kuidas edasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 672 korda, sh täna 1)