Aeg on seisma jäänud jõest välja astuda (4)

“Kui tunned, et vesi on su jalge all jões seisma jäänud, siis on aeg jõest välja astuda, ütlevad metsatargad,” põhjendab Facebooki postituses oma lahkumist Reformierakonnast muhulane Imre Sooäär.

Olen jõudnud siseveendumusele, et Reformierakonna jõgi ei voola täna enam mind innustavalt vilkalt edasi, vaid on kuskil käärude vahel takerdunud. Ma ei saa minna sirge seljaga vastu valimistele, kui ma erakonna veel kujunemisjärgus programmi juba ei usu. Kui oled aga usu kaotanud, siis on kõige ausam otsus lahkuda.

Ma ei lähe riiu või kaklusega kõrgema koha nimel valimisnimekirjas. Mul on elus õnneks piisavalt väljakutseid erasektoris. Olen siiralt tänulik erakonnakaaslastele ning personaalselt kõigile, kes on mind ja mu tegemisi aastate jooksul toetanud. Hoian teile kõigile südamest pöialt, et teil valimistel hästi läheks. Lähtun puhtalt oma sisetundest, sest nii on õige. Mis on mind selle sammuni toonud? Ehk aitab vastus sellele erakonnal tugevamaks saada.

Reformierakond pole täna minu silmis enam see, kuhu ma tosin aastat tagasi Andrus Ansipi kutsel astusin. Siis olid erakonnas kirglikud debatid ja tugev ühtekuuluvustunne. Fraktsiooni koosolekud olid ägedad ning vastastiku sünnipäevade tähistamised siirad ja soojad. Selgelt oli tunda õlatunnet. “Koopaoravad” olid sündmused, mida oodati, kus kõlasid tulihingelised kõned ja debateeriti suurte ideaalide nimel.

Paraku hakkas ühise meeskonnana tegutsemise ind koos erakonda tabanud skandaalidega ajapikku vaibuma. Viimased paar aastat on kulunud sisepingete klaarimisele ja vastastikusele süüdistamisele, mis on omakorda ühtsust mõrandanud ja takistanud edasi liikumist. See protsess ongi minu hinnangul vett jões pidurdanud. Jäänud on küll poliittehnoloogilised võtted, kuidas valija hääled kampaaniaga kätte saada, aga suure narratiivi otsimine, kuhu Eesti tõesti järgmise viiekümne või saja aastaga peaks liikuma, on tahaplaanile jäänud. Lootsin, et ehk Kaja Kallase tulekuga asjad muutuvad ja tuleb ka uus sisemine hingamine. Täna ma seda veel ei näe. Ehk olen ka liiga kärsitu ja peaks talle rohkem aega andma.

Ma ei usu ka, et teiste erakondade pimesi ületrumpamine meile edu toob, kui võetakse konkurentide lubadused ja korrutatakse need lihtsalt kahega ilma reaalse katteta eelarves. Mind lihtsalt ei veena, et juba praegu jahtumise märke näitava majanduse kasv saab olema nii võimas, et kõiki juba seni kuhjaga väljakäidud lubadusi eelarvega tagada saaks. Rääkimata sellest, et kui tuleb järgmine kriis, siis on tõstetud püsikuludele veelgi raskem katet leida. Ilmselt ootaks meid siis ees ulatuslik maksude tõus, millest me täna ei räägi. Ma ei usu, et see on õige tee, kuidas edasi minna, ja kui mul sellesse usku pole, siis on õigem kõrvale astuda.

Väga paljud põhimõtted ja väärtused, mida Reformierakond on kaitsnud, on ka täna Eesti jaoks jätkuvalt olulised. Ehk aitaks ühine pilguheit peeglisse, möödaniku vigade tunnistamine ja erakonna põhiväärtustele keskendumine uut energiat leida, mis jõe taaskäivitaks?

Mind ootavad ees uued väljakutsed muusikas ja ettevõtluses, aga kindlasti jään ka ühiskonnas kaasa rääkima teemadel, mis mind puudutavad, sest Eesti edu ja tulevik on mulle südameasi. Jään ka edaspidi toetama liberaalseid, demokraatlikke väärtusi ning isikuvabadusi. Siiras tänu teile kõigile ja olge te hoitud!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 621 korda, sh täna 1)