Kuidas tagada pühakodade säilimine?

Anti Toplaan

Pühakodade programmist jagatud toetuse maht ei katnud ka elementaarseid remondivajadusi, nüüd on programm aga sootuks lõpetatud ja kirikute korrastamiseks või avariitöödeks tuleb taotlusi esitada koos kõigi muude muinsuskaitse all olevate hoonete või kultuuriväärtuslike objektidega “ühisesse katlasse”, kirjutab EELK Saarte praost Anti Toplaan.

Kultuuriministeeriumi algatusel kiitis vabariigi valitsus 30. augustil heaks uue muinsuskaitseseaduse eelnõu ning saatis selle arutamiseks ja otsustamiseks riigikogusse. Praeguse kultuuriministri sõnul säilib pärand kõige paremini, kui seda kasutatakse. Ministri nägemuses peaks muinsuskaitse olema märksa rohkem kaasav, toetav ja probleeme ärahoidev. Valitsus on muudatuste käivitamiseks alates järgmisest aastast eraldanud 1,4 miljonit eurot aastas, mis on suunatud toetuseks omanikele, kes soovivad pärandit korrastada. Rahastus on ette nähtud just nende kulude osaliseks hüvitamiseks, mille võrra mälestisega seotud tööd kallinevad ning mis on plaanis suunata uuringute ja muinsuskaitselise järelevalve tellimise rahastamiseks.

Programm lõpetati

Viidatud seaduse kujundamise käigus on avalikkuse tähelepanu alt välja jäänud, et selle muudatuse tulemusena on ministeerium lõpetanud seni toiminud programmi “Pühakodade säilitamine ja areng 2014–2018”. Praktikas tähendab see, et kui seni said sakraalhoonete omanikud ehk kogudused esitada taotlusi pühakodade programmi, siis nüüdsest saab taotlusi kirikute korrastamiseks või avariitöödeks esitada koos kõigi muude muinsuskaitse all olevate hoonete või kultuuriväärtuslike objektide kohta käivate taotlustega n-ö ühisesse katlasse.

Muinsuskaitseamet teavitas muudatusest oma kirjas kirikute juhtkondi alles 10. septembril tingimusega, et taotluste saatmise tähtaeg on 30. september. EELK vaimulike ja kogudusteni jõudis see kiri veel neli päeva hiljem, kui avalduste esitamise tähtajani oli vaid 16 päeva.

Arvestades taotluses esitatavate tingimuste täitmist kahe nädala jooksul, on ajalooliste kirikute haldajad ehk kogudused pandud olukorda, kus nõutud dokumentide hankimine oli nii lühikese aja jooksul väga keeruline.

Juhtus sedagi, et mitmed kogudused ei jõudnud oma taotlusi soovitud ajaks esitada, kuigi vajadus ajaloolise pärandi korrastamiseks ja säilitamiseks on ilmselge.

Kogudused, kes on varem taotlenud ja saanud toetust pühakodade programmi vahendusel, teavad, et jagatud toetuse maht ei katnud ka elementaarseid remondivajadusi. Vaatamata sellele, et mitmed väga hullus seisus olevad katused või tornid on programmist toetust saanud, laguneb Eesti maapiirkondade vanim ehitus- ja kultuuripärand reeglina kiiremini, kui seda jõutakse taastada. Ainuüksi Saaremaalt esitatud taotluse maht käesolevaks aastaks ületas kogu seni toiminud programmi aastase kogumahu. Taotlused kajastavad aga peamiselt avariilisi töid ja mitte hoone süsteemset korrastamist.

Kultuuriministeeriumi ja mõnede riigikogu liikmete viimaste aastate väljaütlemistest on jäänud kõlama arvamus, et kogudused kui kirikuhoonete haldajad peaksid ise võtma rohkem vastutust nende korrastamise eest. Tõsiasi on see, et ilmselt ongi kogudused võtnud endale üle jõu käivaid kohustusi. Nii on peamiselt liikmeannetustest laekuvad vahendid kui ka töötegijate ressurss suures osas seotud kirikuhoonete haldamisega. Seega jääb oma põhilise ehk koguduse sisulise töö tegemiseks palju vähem aega ja energiat.

Annetustest ei piisa

Teine probleem on riigi kehtestatud ja ajaloolistele hoonetele laienevad nõudmised, kus midagi ei tohi teha ilma vastava projekti ja muinsuskaitseameti litsentsita. Kui ajalooliselt on koguduste juures tehtud paljusid asju talgute korras või kohaliku töömehe abiga, siis nüüd võivad koguduse liikmed kirikut vaid puhtana hoida. Nüüd lisanduvad sanktsioonide ähvardusel sellele veel päästeameti kehtestatud nõuded.

50–200-liikmeline kohalik maakogudus ei suuda aga oma annetustega remontida 200–800 aasta vanuseid hooneid, mille rajamiseks ja haldamiseks on, olenemata enamiku ajaloost, kasutatud terve kogukonna ja valitsejate toetust.

On jäänud arusaamatuks, kas siis kultuuriministri eesmärk on sundida kogudusi neile üle jõu käivad vanu hooneid loovutama riigile või omavalitsusele, kes neid ise korrastaks ja leiaks rakenduse või annaks kogudustele pikaajalisele rendile – nagu see oli kord nõukogude ajal.

Narva Aleksandri kiriku juhtumi baasilt võib järeldada, et ministrile ega vastavale ametile ei ole nii oluline see, millise tegevusega senist pühakoda täidetakse, vaid see, et hoone säiliks. Kas ei ole aga kõigile osapooltele ja ühiskonnale tervikuna parem, kui meie väheseid ja väärtuslikke kirikuid kasutatakse nende algsel eesmärgil ning neid kasutavad kogudused on valmis hoone uksi avama nii kohalikule kogukonnale kui ka meie külalistele?


KOMMENTAAR

Keidi Saks, muinsuskaitseameti Saaremaa vaneminspektor

Saare maakonnas on mälestisena kaitse all 14 luteri kirikut ja üks õigeusu kirik. Võrdluseks – kokku on Eestis kaitse all 212 pühakoda.

Riiklik programm “Pühakodade säilitamine ja areng” alustas 2003. aastal ja kestis 2018. aastani. Programmi eesmärk oli kirikute kui kunstiajaloolise pärandi olulise osa säilimise tagamine ehk kirikuhoonete ja neis leiduvate kultuuriväärtuste säilitamine.

Vajalikeks töödeks toetuse andmine toimub edaspidi ühistel alustel kõigile mälestistele muinsuskaitseameti eelarvest. Kuigi programm kestis 15 aastat, ei ole rahalised vahendid tegelikult olnud piisavad, et hädavajalikke töid ära teha. Toetuseks taotletavad summadki näitavad ehitustööde kallinemise osas aasta-aastalt kasvutrendi. Taotluste suured summad annavad aimu, kui suuri investeeringuid on vaja tegelikult teha pühakodade säilimiseks. Need tööd puudutavad peamiselt vaid avariiolukordade – tornikiivrite ja kirikute pikihoonete katuste projekteerimist ja ehitamist.

Lisaks neile hoitakse kirikutes ja pastoraatides kirikuvara, millest suur osa on kunstimälestised: armulauariistad, maalid, ikoonid, küünlajalad, piiblid, tekstiilid jt – Saare maakonnas kokku 1417, millest suur osa paikneb 13 õigeusu kirikus, mille hooned ei ole kaitse all. Kuigi need pühakojad ei ole mälestised, on nende seisukord oluline kunstimälestistele stabiilsete säilitustingimuste tagamiseks. Kuna muinsuskaitseamet annab toetusi vaid mälestistele, on väga oluline ka omavalitsuse ja koguduste omapoolne panus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 159 korda, sh täna 1)