Suhkrutükki on odavam uskuda (14)

“Ma ei nimetaks alternatiivmeditsiini meditsiiniks – sellel asjandusel ei ole meditsiiniga väga palju ühist,” ütles Saaremaa juurtega perearst ja perearstide seltsi juhatuse liige dr Karmen Joller ERR-i saates “Esimene stuudio”. “Meditsiin on mõeldud inimeste aitamiseks ja ravimiseks, kuid see nn alternatiivmeditsiin tegelikult ei tee seda.” Toome siinkohal ära nopped dr Jolleri räägitust.

Miks inimesed massiliselt usuvad alternatiivmeditsiini? Ma ei arva, et meditsiin oleks Eestis halvasti kättesaadav. Perearst on igal inimesel ju olemas. Vajadusel võtavad ka eriarstid inimese väga kiiresti ette. Et paljudele inimestele tundub alternatiivmeditsiin päris meditsiinist parem variant – arvan, et väga paljuski tuleneb see meie üldisest ühiskondlikust filosoofiast: inimesed tahavad loodusesse tagasi minna, süüa puhast toitu, tahavad, et nende keha oleks loomulikult terve. Inimesed tahavad olla looduslapsed, aga kui tuleb päris haigus, siis see loodusravi ei ole piisav.

Kui lugesin artiklit mehest, kes suri konnamürgiseansil, olin šokeeritud. Mul oli sellest inimesest nii kahju.

Ka vesi on keemia

Selliseid olukordi, kus alternatiivmeditsiin muutub inimestele eluohtlikuks, mu isiklikus praktikas väga palju olnud ei ole. Lisaks nahavähijuhtumile, mida kirjeldasin sotsiaalmeedias, on olnud üks borrelioosijuhtum. Inimesel oli väga kaugele arenenud lööve. Ta oli otsinud abi homöopaadilt – käinud kuude viisi ja saanud homöopaatilist ravi. Kui ta minu juurde jõudis, oleks teda saanud veel ravida, aga ta keeldus sellest ravist ja jätkas homöopaatiaga. Ma ei tea, mis temast edasi sai.

Alternatiivmeditsiinis on kaks ohtu. Üks on see, kui see inimest otseselt kahjustab – näiteks seesama konnamürgijuhtum. Inimene suri tõenäoliselt selle konnamürgi manustamise tõttu. Samas me ei tea, sest lahangut ei ole tehtud või me ei tea selle tulemusi.

Teine oht on aga see, et inimene jääb õigele ravile hiljaks.

See, millise ravi kasuks otsustada, on aga inimese vaba valik. Inimene saab ise otsustada, mis ta oma elu ja tervisega teeb.

Ravimi kriteerium on see, et ta toimib vaatamata sellele, kas inimene usub selle toimesse või ei usu. Kas mõni alternatiivmeditsiini meetod on mõnda patsienti aidanud, seda on raske hinnata. Pealegi on patsiendi hinnang subjektiivne.

Et teada saada, kas alternatiivne ravim aitas või mitte, on tarvis teadusuuringuid. Ühe inimese arvamus ei ole piisav. Tänapäeval pole isegi saja ja teatud juhul tuhande inimese hinnang piisav. Ravimiuuringuid tehakse kümnetel tuhandetel, isegi sadadel tuhandetel inimestel.

Sageli nimetatakse ravimeid keemiaks. Samas on keemia ka vesi, mida me joome. Kõik ained, millest tehakse ravimeid, olgugi modifitseeritud ja kokku pandud, pärinevad ju tegelikult loodusest.

Põhjalikud uuringud

Need ravimid, mida meie arstidena kasutame, on läbinud väga põhjalikud uuringud ja ohutuskontrolli. Alternatiivravimite puhul on uuritud heal juhul efektiivsust, aga ohutust on uuritud väga harva.

Homöopaatiliste ravimite kohta on tehtud päris palju teadulikke uuringuid ja ühelgi neist ei ole leitud olevat toimet. Mina arvan, et homöopaatiliste ravimite asemel suhkrut süüa ja sellesse suhkrutükki uskuda on odavam. Või soolatükki või herneterasse.

See, kui arst ütleb, et ta tõesti enam ei saa aidata, tähendab seda, et arst tunnistab: ma olen võimetu. Ent isegi, kui ravi enam ei aita, püütakse inimest mitte üksi jätta, leevendatakse vähemalt haiguse sümptomeid – näiteks vähiravi korral valu, iiveldust. Et kui inimest ootabki surm, oleks see vähemalt väärikas. Seda, et alternatiivravi “meedikud” oma võimetust tunnistavad, juhtub väga harva.

Minu õde suri vähki. Tema tahtis enne kõik variandid ära proovida – mida vähiravipatsiendid väga sageli teevad. Päris mitmel juhul nägin, et tema soovi püüti kuritarvitada, ja sain nii-öelda jala ukse vahele.

Kohati võib tõesti tunduda, et arstid ja alternatiivmeditsiini pooldajad on erinevates kaevikutes ja ühisosa ei leita üldse. See sõltub aga väga palju ka konkreetsetest isikutest.

Alternatiivmeditsiini esindajaid on ka kahesuguseid: ühed – olen seda kuulnud Vigala Sassi ja Kaika Laine puhul – ütlevad: siin minu jõud lõpeb, pöördu päris arsti poole. Ma tõesti kummardan selliste inimeste ees. On aga neid, kes, nähes, et efekti ei ole, ikkagi püüavad inimesega edasi tegeleda ja midagi välja mõelda. Sageli on see väga alatu, eriti kui nende poole pöörduvad meeleheitel inimesed, kes on valmis oma tervise nimel kulutama tohutuid summasid. Kasutades ravimeid, mis absoluutselt ei aita.

Kuhu alternatiivravi puhul piiri tõmmata, seda peab inimene ise tunnetama. Kõige targem on tulla arsti juurde ja küsida, kas ta võiks üht või teist meetodit proovida. Kui arst ütleb, et see on ohutu, siis – palun.


Alternatiivravi tappis

Mul oli üks patsient, meeldiv ligi 50-aastane proua, kellel oli abaluu kohal aastakümneid haavand, mida ta ravis erinevate taimsete vahenditega. See haavand muutus aja jooksul suuremaks. Haises räigelt.

Lõpuks nõustus ta mulle seda näitama: haavandi diameeter oli u 20–25 cm, põhjas oli näha lagunevat abaluud. Ma olin sellist haavanduvat nahavähki enne vaid vanadest õpikutest näinud.

Saatsin ta edasi kirurgi konsultatsioonile. Kirurgi hinnang oli, et naise elu päästmiseks olnuks vaja eemaldada käsi koos õlaliigese ja abaluuga. Naine loomulikult keeldus – mõistan teda.

Biopsia näitas, et tegemist oli väga aeglaselt areneva pahaloomulise kasvaja basalioomiga, mis väga harva metastaseerub või retsidiveerub (tuleb tagasi). Ta hävitab organismi tasakesi levides ja kudesid kahjustades.

Kui operatsioon oleks tehtud kohe, kui haavandumine ilmnes, jäänuks sellest vaid pisike arm, seda oppi saanuks teha ka kohaliku tuimestusega.

Selle naise tappis lõpuks just alternatiivravi. Aga see oli tema enda teadlik ja väga kindel valik.

Dr Karmen Jolleri postitus Facebookis

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 586 korda, sh täna 1)