Pidepunkti vajab igaüks meist (9)

Marika Roots

“Vestlen sageli lastevanematega ja näen, kui pidetud on minu ees istuvad täiskasvanud. Puudub see sama rõõm ja rahulolu enese sees,” kirjutab Kuressaare Vanalinna kooli sotsiaalpedagoog Marika Roots. “Vestlus pole koht, kus kedagi hukka mõista. Vaja on mõista põhjuseid ja aidata jõuda arusaamisele.”

Rõõm on väga isiklik emotsioon. Lev Tolstoi kirjutab, et õnn ei sõltu mitte asjaoludest, vaid sinust enesest. Rõõmu allikad on äratundmises, et teeme tööd, mis pakub rahuldust, meid ümbritsevad inimesed, kellele soovime head teha, ja elame kohas, kus väljendub me ilumeel ja saame kasutada oma oskusi. Need on suhtumised, mis üldjuhul tekitavad meis rõõmutundeid ja mina kuulun nende inimeste hulka, kel on selline äratundmine olemas.

Mehed ju ei nuta!

Enne suvevaheajale minemist käis psühhiaater Ellu Eik meie valla haridustöötajatele rääkimas laste ja noorte psüühiliste häirete põhjustest. Ta rääkis üha suurenevast patsientide arvust, kes pöörduvad arsti vastuvõtule ebamääraste kaebustega, mis pärast vajalike analüüside tegemist ühelegi tervisehädale ei viita. Aina rohkem diagnoositakse nii lastel kui ka täiskasvanutel depressiooni, ärevus- ja paanikahäireid. Tuleb välja, et emotsionaalne häiritus tekitab kehalisi vaevusi, hiljem ka haigusi. Ellu Eik on tähele pannud, et emotsionaalne häiritus saab alguse tugevate tunnete alla surumisest, mille allikad on väärkohtlemises, mahajäetuses, üksinduses või ülemäärases vajaduses olla edukas. Äärmuslikud hoiakud ja radikaalsed suhtumised on alati olnud purustava jõuga.

Pere ja Kodu oktoobrikuu artiklis kirjutab lapsevanem Ardo-Heiki Ingar, kuidas poisi kujunemisel on määravaks isa suhtumine ja ema eeskuju. Septembrikuu Õpetajate Lehes kirjutab Toivo Niiberg, et vägivaldne laps on kasvatuse vili. Psühhiaatrid väidavad, et noored lõiguvad end selleks, et summutada üksindusvalu. Hiljuti levis sotsiaalmeedias väikese poisi kiri õpetajale, kus ta soovis, et Jumal muudaks ta televiisoriks, et saada kodus samasuguse tähelepanu osaliseks, nagu saab seda laual seisev asi. Psühholoog ja pereterapeut Kätlin Konstabel väidab, et laste käitumisprobleemide lahendus peitub kodus, mitte koolis.

Psühholoogid, psühhiaatrid, nõustajad-pereterapeudid kinnitavad nagu ühest suust, et abivajava lapse puhul tuleb oluline tähelepanu suunata ka lapsevanemale. Selline tähelepanek ei puudu ka õpetajatel ja tugispetsialistidel koolis. Vestlen sageli lastevanematega ja näen, kui pidetud on minu ees istuvad täiskasvanud. Puudub see sama rõõm ja rahulolu enese sees. Vestlus pole koht, kus kedagi hukka mõista. Vaja on mõista põhjuseid ja aidata jõuda arusaamisele.

Kogemused koolis on andnud mulle julguse küsida täiskasvanutelt erinevaid küsimusi. Ma küsin vahel isadelt, kas ka nemad julgevad nutta. Üldjuhul on ikka nii, et mehed ju ei nuta – selle teadmise võtavad poisid omaks juba lapsepõlves. Naistel seevastu on pisarad kerged tulema. Aga ma tean ka seda, et naised kasutavad oma pisaraid provotseerimiseks ja manipuleerimiseks. Kõik pisarad ei väljenda valu ja kannatusi.

Mahasurutud tunded

Mu vanaema ütles mulle lapseeas sageli, et pill tuleb pika ilu peale. Vahel muutun ka mina ülemeelikuks ja viskan nalja. Neil hetkil kuulen sageli oma vanaema sõnu, mis justkui annavad märku saabuvast kurbusest, mis järgneb naerule.

Võib-olla kuulun mina nende inimeste hulka, kes suruvad aeg-ajalt oma rõõmutunnet maha. Sedasi mõeldes saan aru, kuidas võib üks ammu öeldud lause meid mõjutada ka keskealistena. Sama dünaamika kehtib ka arvamuse kohta, et poisid ei nuta. Tugevate tunnete allasurumine teeb inimese hinge haigeks.

25. septembril külastas Balti riike Rooma paavst Franciscus. Uudistest kuulsime, kuidas usuleige Eesti rahvas võttis kirikupea soojalt vastu. Selline suhtumine on vaid kinnituseks, et inimene on oma olemuselt religioosne. Ta tahab mõtestada elu, tahab anda tähenduse kurbusele ja rõõmule. On igati loomulik, et me otsime vastuseid elutähtsatele küsimustele. Raamatupoodidest leitavad eneseabiraamatud on samaväärne kinnitus, et inimene otsib püsivat selles pidevas liikumises. Nüüdisaja maailmas, kus valitseb arvamuste paljusus, võime selleks pidepunktiks pidada jumalat, universumit, looduse müstilisi jõude, võime olla elu-usku jne. Kindel on aga see, et kui kord on see pidepunkt ära tunnetatud, aitab see meil säilitada inimlikkuse ja annab raskel ajal ka jõudu. Vestlustes lastevanematega julgen puudutada ka neid teemasid, julgustan abi otsima ja keskenduma endaga toimuvasse.

Sotsiaalpedagoog peaks olema koolis ekspert küsimustes, mis puudutavad õpilaste oskust suhelda inimestega ja ühiskonnas toime tulla. Sedasi võib lugeda koolitusmaterjalidest. Mulle endale on sümpaatsem Tammsaare mõte: jääb ainsaks lohutuseks teadmine, et me võime üksteist aidata, üksteisele rõõmu ja head teha ning see ehk ongi see õige inimlik õnn.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 901 korda, sh täna 1)