SUUR MAA, SUURED ASJAD: Saarlaste rõngastamine (4)

neeme korv

Neeme Korv

“Äää-äää!” Uus ilmakodanik on sündinud. Kõik asjaosalised – arst, ämmaemand, õed – on rõõmsad, värsked lapsevanemad eufoorias. Kui saabub hetk vastsündinu vaktsineerida, tehakse veel üks pisikirurgiline ettevõtmine – laps saab naha alla kiibi, mis kinnitab muu hulgas, et tegemist on ehtsa… saarlasega. Küll “ä” kõrvale tuleb ka häälik “ö”, mis seda niigi näitab, aga kiip tagab mitmed eriõigused, näiteks soodustused Suure väina ületamisel.

Tänane ulme on homne argipäev.

Tallinnas Ülemiste linnakus, Tartu maantee otsas, lennujaama ja suurte kaubanduskeskuste lähedal, seal, kus peaks tulevikus hakkama peatuma Rail Balticu kiirrong, asuvad mitmed innovaatilised tehnoloogiaettevõtted. Neis on hakatud, kuuldavasti Rootsi eeskujul, töötajaid vabatahtlikult kiibistama.

See nahaalune kiip võimaldab teha kõike seda, mida tavaline puutevaba kliendikaart, samasugune, nagu meie kasutame toidupoes. Sirutad kiibiga käe, sensor tuvastab su, saad tööuksest sisse astuda; järgmise käeviipega käsutad lifti õigele korrusele, seejärel piiks-piiks, ja kohvimasinast jookseb aromaatne jook kruusi.

Entusiastide meelest on see kõik väga põnev. Moodsad protseduurid pole pealegi kuigi valulikud. Hambaarsti juures käid lipsti ära ja tundub kujuteldamatu, et külasepp, kes äsja hobust rautas, sul tangidega valutava hamba lõuast välja kisuks. Koduloomi kiibistatakse ammuilma, linde rõngastatakse teaduse huvides. Inimeste puhul on see siiski uudisasi.

Ühest küljest ma mõistan seda elevust, teisalt, ilmselt nõukogude totalitaarses ühiskonnas lapsepõlve veetnuna, hakkan mõtlema oma rikutuse piirides. Kui palju selliseid kiibistatud inimesi maailmas juba on? Kas tänapäevase diktaatori peas pole kerkinud mõte alamad kiibistada? Võib-olla mõnes Aasia tehases, kus inimõigused pole just esimene prioriteet (lapstööjõud jne), on see juba lausa tööle saamise tingimus?

Igasugu kohustuslikud märgistamised on ajaloos eeskätt pahelised: Taaveti täht Natsi-Saksamaal, nahale põletatud märgid ja staatust näitavad tätoveeringud. “Harry Potteri” raamatus kannavad Voldemorti pooldajad ehk surmasööjad sunniviisilist märki, mis annab neile signaali peremehe kutsel koguneda.

Vabatahtlikud märgid näitavad teatud kuuluvust. Minul on näiteks üliõpilasorganisatsiooni sõrmus. Aga seda saab soovi korral sõrmest ära võtta. Naha­alune kiip, mis esitab taas küsimuse mugavuse ja turvalisuse vahekorrast, ei ole nii lihtsalt eemaldatav.

Kui nutivargad suudavad võtmevabadel autodel distantsilt koodi ära lugeda ja seejärel sõiduki lihtsalt ärandada, siis sama lihtne võib ju olla ka inimese kiibi kopeerimine. Korraldatakse näiteks taskuvaraste tüüpilise trikiga mingi koperdamine tänaval ja keegi skaneerib sind püsti aidates su kiibi.

Teemale võib läheneda huumoriga; võib oodata, et ehk läheb mööda, nagu mingi moehullus; võib ka tunnetada piiri, kust alates ei taha enam midagi kuulda. Tegelikkus sunnib meid aga sellistest asjadest rääkima. Üksikute eraettevõtete initsiatiiv näitab, et (sund)kiibistamise teema hakkab lähiaastail kõneainet pakkuma ka demokraatlikes riikides. Kui kõigil on kiibid, on kiibita isik automaatselt kahtlane.

Saarlaste näite loo alguses tõin ma mitte ainult seepärast, et seesinane kirjutis on mõeldud Saaremaa ajalehte. Saarlased on ju Eesti kontekstis üks meretagune seltskond ja kellele siis veel pakkuda uut tüüpi hüve kui mitte suletud grupile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 412 korda, sh täna 1)