HÄÄBUV HOBI: Kabemäng otsib kohta päikese all (3)

KÄIK VALGEGA: Jaan Truu (paremal) vastaseks on Algo Laidvee.
MAANUS MASING

Kunagine malemaailmameister Emanuel Lasker on öelnud, et kabe on malemängu ema ja väärikas ema. Paraku oli statistikaametile esitatud andmete põhjal Saaremaal 2017. aastal vaid neli kabetajat.

Kui veel paarkümmend aastat tagasi oli Saaremaal korraldatud kabevõistlustel osalejaid erineval tasemel ja erinevatel võistlustel piisavalt, siis viimastel aastatel on see arv muudkui kahanenud ning tihti võib mängijaid üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Peamiselt on tegu üle keskea või juba pensionipõlve nautivate meestega.

“Nii vähe mehi, kui seekord (15), mängis Saaremaa Kapa kabeturniiril viimati üheksa aastat tagasi. Naiste osas püstitati omamoodi antirekord – neid oli vaid kaks, aga mõlemad tugevad meistrid,” kirjutas selle legendaarse võistluse peakorraldaja Jaan Truu oma uudisloos.

“Meie kabe tulevikus midagi roosilist küll ei paista,” tõdeb Truu. “Kunagi oli see mäng Saaremaal kindlasti palju populaarsem, kui praegu. Sõjajärgne suur mängulust oli mõnes mõttes ka ülevalt poolt peale surutud, sest siis valitses põhimõte, et oleme suur pere ja mängime samasid mänge, mis kõikjal suures riigis.”

Truu sõnul on keeruline hinnata, kui palju harrastajaid praegu ikkagi on, sest tänapäeval on võimalik ka arvutis ja veebiportaalis Vint.ee mängida. “Mees istub arvuti taga ja nahistab terve õhtu läbi, aga võistlustel ta ei käi ja kusagil kirjas pole,” märgib ta. “Kabeklubis käib praegu alla kümne inimese, enamik neist on päris kõrges eas ning nii on vahel võistlustel vaid kolm mängijat. Kes on vanast kaardiväest ära surnud, kes on loobunud ja uusi on peale tulemas minimaalselt.” Saaremaa spordiliidu juhatuse esimehe Kalev Küti sõnul on suur oht, et kabe võib pärast praeguste tegijate kadumist Saaremaal ajalooks saada. «On üksikuid koole, kus kabet veel mängitakse, aga väga suur see kandepind paraku ei ole,» tõdeb ka spordijuht, lisades, et sama areng võib juhtuda ka males.

“Silma on hakanud see, et meil on tugevad seeniormängijad, kes on oma vähese aktiivi ja väheste vahenditega teinud nii maakonna võistlusi ja korraldanud suurturniire kui ka vajadusel väljas võistlemas käinud, aga kui vaadata noorte võistlusi, siis osavõtt ei ole väga aktiivne.”

Kabet mängitakse erineval tasemel

Jaan Truu sõnul võeti pärast sõda teatud asjad väga pompoosselt ette, olid igasugused kehakultuurlaste paraadid ja ühtne vormiriietus ning elati selgelt üle jõu. Nii ilmus 1950. aastal kohalikus lehes kuulutus, et toimub kabe- ja malekohtunike seminar, paraku kukkus see läbi, kuna üle Saaremaa tuli kohale vaid kolm inimest.

Alles möödunud aastal lahkus meie hulgast tuntud spordimees Johannes Kuusk, kes oli maakonnas üks kabe- ja malepioneere, tema organiseeris ka palju võistlusi. Ka siis oli 10–15 aktiivset mängijat, kes ei olnud väljas mitte ainult oma asutuse eest – mis oli tollal muidugi väga prestiižne ja aktsepteeritav –, vaid mängisid ka igasugustel muudel võistlustel.

“Palju oli mängijaid ka valdade mängudel ja üldine tase oli kindlasti kõrgem kui tänapäeva koolilaste hulgas, sest mängiti usinalt,” räägib Jaan Truu. “Siis oli muid harrastusi vähe ja näiteks Karja koolis, kus mina esimesed kuus klassi käisin, olid nupud ja lauad olemas ning niimoodi siis mängiti. Meil oli väga entusiastlik direktor, kes mängis nii kabet kui ka malet, sai koolilaste käest vahel ka mõne nulli, aga ta ei põdenud seda ja organiseeris võistlusi edasi.”

Üks tugevamaid Saaremaa kabekantse oli Lööne kool, kus Johannes Kuusk oli kehalise kasvatuse õpetaja, aga aegade jooksul on kabekeskused olnud ka Kihelkonna ja Kahtla. Viimases mängitakse veel praegugi ja koolinoorte võistlustel on see kool esirinnas.

Kabeklubi on igal aastal organiseerinud ka noorte meistrivõistlusi, mis on toimunud vahelduva eduga. “Sellega on olnud nii ja naa,” lausub Jaan Truu, kelle sõnul oli kõige suurem madalseis 2000-ndate algul, kui tuli kohale vaid neli noort. “Siis paistis küll, et ala hääbub juba ära, aga mõned mängijad on pärast seda ikka olnud. Ja teismeliste hulgas on olnud lootust andvaid tegutsejaid, kuid siis on neil tulnud uued väljakutsed ja kabe on kõrvale jäänud.”

KES KEDA? Ivar Truu püüab üle mängida Jüri Siimu.
MAANUS MASING

Kabe treeningugruppe pole Saaremaal praktiliselt olnud ja kõik on olnud ikkagi iseõppijad. Jaan Truu sõnul eeldaks treeningugrupp palgalise treeneri olemasolu, sest oma põhitöö kõrvalt treeningute korraldamine oleks natuke liiast. Hea, et on saadud hakkama võistluste korraldamisega.

Eesti tasemel ei ole kabetajad midagi suurt saavutanud, individuaalselt on meie paremad tulemused teinud Inge Vara (Leesla, Roots). On olnud ka väga andekaid noori, lisab Jaan Truu ja nimetab Reivo Vinterit.

“Ta oli nii hea, et Paavo Vara tõi ta välja juba lasteaialapsena, kui ta koolilapsi võitis,” räägib Truu. “Siis, kui käisime Eesti talimängudel, sai Reivo noorte laual 19 punkti 22 võimalikust ja jagas lõpuks esikohta. Aga nüüd on võimalusi muude asjadega tegelemiseks mõõtmatult rohkem, kui meil omal ajal. Meil oli valik paarist võimalikust, aga tänapäeval on mõnekümnest.”

Olukord pole lootusetu

Kalev Kütt märgib, et kui rääkida Saaremaa kabest, siis tuleb rääkida Jaan Truust. “Tema aktiivne tegevus ala vedamisel ja arendamisel on ainult kiiduväärt ning ka tema poeg Ivar on aktiivselt toimetamas,” selgitab Kütt, lisades, et kõik taandub kokkuvõttes mingi alaga tegelevatele inimestele.

“Siin sõltub palju eestvedajast ja inimestest, kes on kabest huvitatud ning suudavad selle mängu lastele põnevaks teha. Paraku ei puuduta noorte vähene huvi mitte ainult kabet, vaid ka teisi alasid, sest tänapäeva noortel on palju võimalusi. Selle asemel, et kabet mängida, tegelevad nad näiteks Nintendo ja muude arvutiasjadega.”

Kuressaare noortekeskuse juhataja Anneli Meistersoni sõnul on nende majas kabe­lauad olemas ja kõik saavad mängida, kui tahavad.

“Lapsed aeg-ajalt ikka mängivad lauamänge, aga konkreetselt keegi küsima ei tule, kuna lauad ja nupud saab ise soovi korral riiulist võtta,” märgib ta. “Kõige populaarsemad on muidugi “Alias” ja kaardimäng “Uno”. Saime projektiga arendavaid uusi ja põnevaid mänge, milles saab ka võistlusi korraldada. Aga lastel on tavaliselt nii, et kui üks mäng ära tüütab, siis võetakse järgmine.”

Samas tõdeb Anneli Meisterson, et kabe ja malega on tõesti nii, et noorsootöötaja peab selle mängulaua ja nupud tihti ise valmis panema ning siis lapsed tulevad ja vaatavad – ohoo, äkki mängiks täna seda mängu!

Jaan Truu toob kabe püsimisel positiivse asjaoluna esile 1995. aastast korraldatavad valdade mängud, mis nüüd jätkuvad piirkondade mängudena. “Selliste üritustega saab teatud kontingenti kabemängu juures hoida ja pole välistatud, et ka mõni sähvatus tuleb,” märgib ta.

Aga ikkagi jääb küsimus, mida siis teha, et kabe meie spordikaardilt ei kaoks ja muutuks taas populaarsemaks. “See on raske küsimus,” tunnistab Jaan Truu. “Maakoolid on kabe osas siiski aktiivsed, Kuressaare gümnaasiumis tegutseb viiendat aastat kabering ja paistab, et sealt hakkab ka midagi tulema. Ma ei julge seda küll valguseks nimetada, aga niipalju kui jõudu on, niipalju teen. Ja ka poeg Ivar on minust sõltumata kabetajaks saamas. Olude sunnil olen teda kasutanud Saaremaa Kapal ka kohtunikuna ja nüüd on ta ise ennast sellele tasemele mänginud.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 553 korda, sh täna 1)