Lugude lummuses

Bruno Pao

“Sügis on lugude rääkimise aeg. Õhtuhämaruses suvist energiat puistates luuakse ka uut lugu. Vaimu ergutavat ja meelde jäävat uudist. Tavapäraselt pole see tulevikku kompiv fantaasia, pigem kirjeldus sündinud teost või asjadest, mis olulistena lummates ehitavad ajju uut pesa. Loos on alati piisavalt ruumi, et paljuneda. Nii on see olnud emade-isade loomuliku jutuande avanemisega ammusest ajast alates,” kirjutab mereajaloolane Bruno Pao.

Tänavu, vaatamata pisut põuase suve järelmõjudele, tundub Saaremaal, et vaimuvilja salved on siiski üsna tulvil. Juba kuuendal septembril avati Saaremaa muuseumis linnuse kapiitlisaalis arvuka rahvahulga ees lugemiseks valla tuntud eesti kunstniku ja kunstielu korraldaja Ilmar Torni (1921–1999) elu ja tegevust talletanud käsikirja põhjal toimetatud ja trükitud raamat. Pealkirjaks “Minu elu Lugu”. Selle isikupärase loo teeb kustumatuks autori silme läbi nähtud nõukaaja tegelikkus. Raske rõhumise aeg avaneb üllatuslikult põhjaliku tõetruuduse ja aususega.

See pole pelgalt meretagune sündimise ja kasvamise jutt, vaid valus nomenklatuurse tegelase pihtimus kirjapildis. Justkui karje tolleaegsest Tallinnast, kommunistliku partei keskkomitee maja ja Toompea hõivanud aparaadi vahelt. Kunstnike liidust, kus esimehe kabinetis, võõrastele silmadele suletud kapi riiulil seisis valves viinapudel. Selle kork võeti pealt siis, kui truualamlik ideoloogiašeff Rein Ristlaan keskkomiteest oli järjekordselt toru tõstnud ja tapvalt sõimanud ning ähvardanud Suure Idee määrimise ja kriipsutamise eest. Tema valveloleku mõte seisis kivistunud hirmus: ärge tarvitage sinist värv, vaid pidage igavesti meeles, et meie lipp on punane!

Õnneks mitte kauaks

Olulise loo söandasid kanda tõe salve kunstniku järglased. Nende vaimusilme kohal rippus isa ja vanaisa kuulus graafiline taies “Kaluri käed”. Need tugevad käed sõuavad paati vastu tuult ja tormi sihi poole. Päästmaks elu. Ilmar Tornile sai eeskujuks isa, kes tsaaririigi rüpes nõudles visalt haridust ja töötas sihikindlalt oma tehnilisel erialal, sideliine rajades ning oma kodu ehitades. Ja lastele head haridust võimaldades.

Hea meel oli tõdeda, et haruldase üllitise toimetas tuntud täpsuse ja selgusega saarel tuntud ajaloolane ja kultuuritegelane Olavi Pesti. Tema eestkoste ajel Saaremaa muuseum hea raamatu ka kirjastas.

Teist lugu kuulsime ja nägime juba 19. oktoobril Kuressaare Linnateatri sinises saalis. Toimus tegeva meremehe, kapten Lembit Uustulndi järjekordse romaani “Avameri. Kapten” esitlus. See tõeline mereromaan jutustab saartelt pärit kalameeste elust ja tegevusest Lõuna-Atlandil Angola ranniku alal. Samuti nõukogude ajal, kui Moskva otsis tugipunkte Aafrikas, muu hulgas ka kalapüügilepingute kaudu. Lähimineviku lätete juurde minek ikka veel lummab. Seekord oli saal samuti rahvast tungil. Heas meeleolus, Lembitu isa Albert Uustulndi laulude najal üleskasvanud saarlased kibelesid taas laulma. Seda vaimu oli juba kogunemise alguses tunda. Ja kui jutuks läks, siis plaksutati ning seisti oma kandi mehe järjekordse sisuka raamatu müügileti ees sabas. Lähedust veelgi lähemale tuues.

Meremees ise kirjutab

Siinkirjutaja avastas nimetatud teose lehekülgedele kirjapandult seda protsessi, kuidas avamerel ehk ookeanil väikese laevaga traalpüük tolleaegsetes tingimustes tegelikult toimus. Kui meremees ise kirjutab, siis saab mereelu ka varjatud külgedest selgemaks. Ning humoorikas esitlus lükkab kusagile lainete taha meresõidu riskid ja vaevad.

Kirjeldatud sündmuste hulka lükkas tänane mitmesuguste lugudega koormatud raamatulett esile ka rootsi arheoloogi Jonathan Lindströmi eesti keelde tõlgitud äsjailmunud põneva ja teedrajava loo “Piiskop ja ristisõda 1206”. See kirjeldab esimest Rootsi Ölandi saare viie küla elanike Eestisse Vormsi saarele ümberasustamist 1206. aastal. Sellest ristiusu levitamise võidutõttamisest ei teinud Henrik oma Liivimaa kroonikas asjast teadmagi. Ta oli ju piiskop Alberti teenistuses, kus ülistati usulevitamist raua ja tulega. Lundi arhipiiskop Andreas Sunesson tuli Saare- ja Eestimaale ristiga. Nüüd saab ajalooalaseid teadmisi täiendades ka sellest lugeda.

Ilmselt on eelnimetatud merekirjanik kapten Lembit Uustulnd pärit Vätta küla rootslastest, kes toodi kunagi valvama Sutu lahest sõjasõitudele tikkuvaid kohalikke viikingeid. Ta isa Albert pärines Suur-Rootsi külast. Vaat selline vanemate inimeste lugu on ka rahva hulgas liikumas.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 212 korda, sh täna 1)