Linnaruumilised vead vähendavad vanalinna sära (11)

Mihkel Koppel

“Kuressaare vanalinnas Kohtu tn 28 on ehitamisel korterelamu, mis eirab vanalinna hoonestuslaadi, ja on alust arvata, et selle kinnistu osas ei ole ametkonnad teinud linnaruumiliselt õigeid otsuseid,” kirjutab restaureerimisarhitekt Mihkel Koppel.

Linnaruumilised otsused hoonestuse osas on väga pika kestusega. Vanalinna puhul säilib täna ehitatud/restaureeritud keskkond sada ja enam aastat. Seda suudavad üldjuhul endale teadvustada ainult arhitektid ja muinsuskaitsjad. See ongi meie üks peamisi tööülesandeid teadvustada endale vanalinna kui tervikut, pidades silmas, kas kavandatav hoonestuslaad sobitub keskkonda või mitte.

Kui me lubame sisse olulisi linnaruumilisi vigu, vähendab see kogu Kuressaare vanalinna sära. Eriti kontekstis, kus teistelt projekteerijatelt, omanikelt, ehitajatelt nõutakse ülimat täpsust dokumenteerimise, projekteerimise, muinsuskaitse eritingimuste järgimise, ehitamise, ehitusaegsete muudatuste kooskõlastamise osas.

Uusehitis Kohtu 28 kinnistul eirab vanalinna hoonestuspõhimõtteid. Selles piirkonnas ei ole omane elu- ja majapidamishoonete koosehitus, vaid elamu ja majandushooned on traditsiooniliselt asunud eraldi hoonetena viilkatustega hoonemahtudega.

Uus hoone astub tänavajoonest tagasi. Kuressaare vanalinnas on reegel (üksikute eranditega), et hoonestus peab paiknema tänavajoonel. See on üks peamisi printsiipe, mis eristab näiteks vanalinna ala ülejäänud aedlinnast. Kui oleks soovitud minna erandi teed, siis 18. sajandi hoonestusele omaselt selles kvartalis on elamud tõepoolest tagasiastega tänavajoonest, kuid paiknevad tänava suhtes otsaseinaga. Millistel kaalutlustel lubati vanalinnas tänavajoonest tagasiastega hoonestus, milline on arhitektuurne põhjendus?

Kohtu 28 elamu vaade lõuna poolt 2011. aastal.
MIHKEL KOPPEL

Millistel kaalutlustel kooskõlastas muinsuskaitseamet projektlahenduse, kus uushoonestus ei asu tänavajoonel? Uushoonestus ei järgi ka 18. saj lammutatud elamu paiknemisskeemi.

Miks lubati uusehitise puhul siin vanalinna nii tundlikus kvartalis koosehitis, milline on linnaruumiline põhjendus? Kuressaare vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus ütleb ju, et uusehitised peavad ehitusmahult ja välismõõtmetelt olema võimalikult lähedased samas kohas asunud hoonetega.

Kohtu 28 kinnistul asunud 18. sajandi elamu lammutati umbes 2016. aastal. Küsimused muinsuskaitseametile: kas selle hoone lammutamine dokumenteeriti jooniste, fotode, aruandena? Kui ei, siis miks? Edasi on koostatud selle kinnistu kohta muinsuskaitse eritingimused kinnistu taashoonestamiseks. Kas kaalutleti koopiamaja rajamist 18. saj elamu koopiana kinnistu sügavusse, et säilitada kinnistule omane hoonestusstruktuur? Kohtu 28 elamu puhul oli olemas juba ainuüksi välisel vaatlusel suures koguses restaureeritavat substantsi. Elamu ise oli plaanilahenduselt suurepärane erand, mis rikastas vanalinna hoonestust oma eripäradega.

Tegemist on korterelamuga, mille pind on 324 m2. Kuid suurema kui 100-ruutmeetrise ehitisealuse pinnaga hoone rajamisel on vajalik arhitektuurivõistlus. Kas arhitektuurivõistlus toimus või esitati vallavalitsusele kolm võrdlevat eskiislahendust? Kui ei, siis miks?

Mihkel Koppel saatis küsimused Saaremaa vallavalitsusele ja muinsuskaitseametile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 292 korda, sh täna 1)