Kas vöö- või silmakiri? (4)

“Järgnev mõtisklus solvab kindlasti lapsemeelset rahvuslust, kuid ehk leiab tähelepanelik lugeja sellest üles ka tera. Asi on meie rahvatantsus. Kas ja kui palju on meie niinimetatud ametlik rahvatants oma nime väärt?” küsib kolumnist Erki Aavik.

Erki Aavik

“Targa rehealune”, “Tuljak”, “Savikoja venelane” ja muu rahvatantsijate igapäevane lust – kõik on ju koreograafide ja tantsujuhtide loodud tantsud, autorilooming. Nende tantsude autor Anna Raudkats (1886–1965), oli meie rahvatantsunduse grand old lady, teised tema järel: Ilma Adamson, Ülo Luht, Kristjan Torop, Heino Aassalu, Lille-Astra Arraste, Maie Orav, Mait Agu, nooremaid ei jõua üles lugedagi! Ei ole see vist küll probleem, et me neid rahvatantsudeks nimetame ja enamasti ka peame, kuigi sõna “rahvatants” viitaks nagu jaaniõhtu juhuslikule karglemisele. Tänaste rahvatantsude selgeks õppimine ja siis veel paariti ja rühmas sünkroonis või muul lavastatud viisil ühiselt tantsimine on kindlasti sama köitev ning vaeva- ja lustirikas, kui tangod-valsid. (Vaielgu tantsijad omavahel, kumb keerulisem, kumb raskem…)

Peole pääsevad vähesed

Mõtted viis rahvariiete vöökirjadelt rahvatantsuliselt silmakirjale suur tantsupidu, mis justkui üldrahvalikku muljet jätta püüab. Asi on ju nii, et tantsupeole pääsevad paljudest harjutajatest vaid väga vähesed. Mõistagi – pidu pole võimalik tihemini korraldada, väljak, millel pidu pidada (st pileti ostnud publiku ees tantsida), on piiratud, väike (aga ega palju suuremal poleks ju võimalik seda kõike ei esitada ega vaadelda).

Ometi riivab mu kõrva, et ettevõtmisest, milleks valmistuvad väga paljud, pääseb osa võtma valmistujatega võrreldes vaid väike käputäis; et tegemist on hoopis tõsise sportliku võistlusega; et tegelikult toimub isetegevuslaste tohutu pingutus selle nimel, et tantsuässade komisjon valiks välja just need, kes siis sarnaselt elukutseliste tantsijatega laval esinevad. Päris selge, et suurel murul peaks kaasalööjate tase ja võimekus enam-vähem ühesugune olema. Kui etendus (!) ei ole küllalt hea, siis kahaneb huvi ja nii võib ilus asi välja surra, eriti kui poliitiline järeleandlikkus enam rahastamist ei soosi.

Ning just – siis veel need kulud! Nõuded tantsupeoliste riietele, rahvariietele, on üsna kõrged. Sõidukulud. Peole pääsemiseks peab tantsijate eestvedaja või juhendaja olema hea asjatundja ning vähe on külasid ja kohti, kus selline naabermajas leidub ning teadmisi, oskusi ja kogemusi nõudvat tööd tasuta teeb. (Jah, on ka olemas rahvamajad ja niinimetatud ringi- ja huvijuhid, aga neid pole igal pool, samuti mitte tipptasemel tantsujuhte.) On neidki, kes peole minekust kulude tõttu loobuvad. Teisalt – iga (!) harrastus maksab ja valik on teie.

Kõige selle taustal tulebki esile küsimus koreograafilise loomingu nimetamisest rahvatantsuks ja rahvaloominguks. Kuid see pole siiski peamine ega ka väga tähtis.

Kuidas vahet teha?

Kas teate, kuidas esinemiskunsti vallas vahet teha, kes on professionaal, kes amatöör? See ei ole keeruline: elukutselist ei saa lavale, asjaarmastajat ei saa lavalt ära…

Juba 40 aastat tagasi oli tantsujuhtide omavaheline võistlus väga tihe ja kohati suisa karm. Oli ju avalik saladus, et rahvakunstimeistrite peamine eesmärk ja preemia olid reisid välismaale. Nõukogude ideoloogia kultuurilisest käitumisest ei ole siin ruumi lähemalt kirjutada, kuid igasuguste ülevaatuste parimad sõitsid – muidugi vaid siis, kui ka muus osas oldi ideoloogiliselt parketikõlbulikud – küll Tšehhoslovakkiasse ja Poola ja Bulgaariasse, küll Saksa Demokraatlikku Vabariiki, ning kui hästi läks, siis ka Ungarisse ja mõni harv kord koguni Soome või mujale roiskuva kapitalismi hõngu nautima. Nii varemalt kui ka praegu saab enamik tantsijaist oma lusti kehaliselt nõudlikke ja omajagu keerulisi tantse õppides, koos käies – see on tõepoolest rahvalik ettevõtmine. Mõnigi käib tantsurühmas treeningu mõttes, teised armastusest tantsu kui sellise vastu, mõni kindlasti ka nõudliku abikaasa otsusel ja mõni koguni parema meelelahutuse puudumisel (ikkagi parem, kui poe taga…), aga eks ühendav joon on tantsulust, ühine saavutus. See on rõõmustav!

Nojah, ega sellist tantsupidu, nagu meil kombeks, ju ei saagi nii korraldada, et kõik osa võtma pääseksid, nii et kõik on niigi küllalt hea. On ju maakondlikud tantsupeod, ja kui veel valdasid rohkem oli, siis ka valla enda omad. Ehk tuleks asjaosalistel siiski jälgida, et tantsupeole pääsemise konkurents tantsurahva ühtekuuluvuse tunnet “meieks ja nendeks” ei lõhestaks ja vööde mitmekesisust ei kirjaks mõte silmakirjast, mis tekib siis, kui nimi ja loosungid sisust liiga kaugele kargavad (loe: kõrgele tõusevad).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 487 korda, sh täna 1)