Jahiselts keset Saaremaad (4)

ILMATAAT MÕJUTAB: Ojar Sepp teab, et ilmastik mõjutab oluliselt ulukite liikumist, mistõttu igal ajal pole mõtet neid metsa otsima minna.
MAANUS MASING

Saarte jahimeeste seltsi värskeim liige on Eikla jahiselts, kes liitus maakondliku katusorganisatsiooniga alles tänavu juunikuus.

Eikla jahiselts tekkis kunagise suure Kaarma jahisektsiooni ümberkorraldamise järel, mil loodi mitu väiksemat jahiseltsi. Tänasel kujul tegutseb Eikla jahiselts 1999. aastast ja kõik see aeg on seltsi eesotsas olnud Ojar Sepp. “Sokutasid mind ametisse ja nii ma olen siiamaani,” muigab mees ise.

21 liikmega on Eikla jahiselts maakonna üks pisemaid.

Püüdes oma jahiala iseloomustada, nendib Sepp, et selts tegutseb kokkusurutult, otsekui katlas teiste jahimaade vahel. Tõepoolest – Eikla jahipiirkonda ümbritsevad tervelt seitsme teise jahiala maad.

Teine asi, mille Sepp välja toob, on jahiala eriline pinnareljeef ehk mäed. Tõrise taga on suur künklik piirkond – Kilemäed. “Teistel mägesid pole, ainult maalinnad,” muigab seltsi pealik. Künkad on aga hirvede armastatud elupaik. “Nad tahavad ikka kõrgema koha peal tuult nuusutada,” sõnab Sepp.

Jahialale jääb ka soiseid piirkondi ja omajagu on ka haritavaid maid. “Maaomanikud võiksid ise ka jahimehed olla, saaksid ise jahti pidada,” arvab Sepp, kelle sõnul on seltsis praegu siiski ka mõned kohalikud maaomanikud. “Hea meelega võtaks nad liikmeteks, siis nad näevad, mis see jahipidamine endast tegelikult kujutab ja et see pole niisama lihtne.”

Maaomanikega, kelle maadel kasvab põhiliselt raps ja nisu, on läbisaamine praegu Sepa sõnul siiski normaalne. “Me oleme seltsile kehtestatud küttimisnormid kõik ära täitnud. Ja kui norm on täis, siis peaks kõik rahul olema,” lausub seltsi esimees.

Kuna Eikla maad on hirvedele sobiv elupaik, siis saab enim rääkida just nende tekitatavatest kahjudest. “Sigu, kes samuti kahju tegid, enam pole. Aga eks loomad liiguvad ju kõik. Kui põder läheb, siis tal on samuti rada järel. Mets on loomade elupaik ja aeg-ajalt peavad nad “linnas” ka käima,” selgitab Sepp.

Varem, enne Aafrika seakatku puhkemist, kui metssigu veel palju oli, oli Eikla jahiala loomadele omamoodi varjupaik. “Kui ümberringi koertega ajujahti peeti, siis sead tulid meile peitu. Meie aga koerajahti ei pea. Esiteks pole meestel koeri olnud ja teiseks saime oma normid ka koerte abita täis,” lausub Sepp ja lisab samas, et “pagulaste” olemasolu nende küttimist siiski lihtsamaks ei teinud. Loomad otsisid jahipidamise eest varju ju ajutiselt ja kui õhk puhas, liikusid oma harjumuspärastesse elupaikadesse tagasi.

Sel aastal on Eikla jahimehed küttinud kolm metssiga. Kohustus on 23. Kas see ka täidetud saab, Sepp eriti ei usu. “Üksikuid sigu on kaamerates nähtud, aga varasemaga võrreldes on nende arv olematu,” lausub ta ja toob võrdluseks kunagised kõvemad seajahiaastad, mil hooajal kütiti sadakond siga.

Kui küttimiskohustus täitmata jääb, võimaldab seadus jahipiirkonna kasutusõiguse jahirentnikult ära võtta. Septembris tegid mõned Salme maaomanikud sellesisulise taotluse kohaliku jahiseltsi kohta. Kohalik jahindusnõukogu ei näe kasutusõiguse äravõtmiseks siiski põhjust, lõpliku otsuse teeb keskkonnaamet.

Sepa sõnul ei peaks praeguses olukorras jahiseltse limiidi täitmata jätmise pärast küll karistama hakkama. “Sigu ju pole. Ja pole ka seakahjusid. Pole ju põhjust seltsi kallale minna,” arvab ta.

Viimasel ajal teravalt pildis olnud punahirvede ja nende arvukuse kohta ütleb jahiseltsi esimees tagasihoidlikult, et seni on selts kehtestatud minimaalse laskelimiidi täis saanud. “Ma saan aru küll, et hirve on palju, aga küttimise seisukohalt tuleb vaadata ka ilmastikku. Nädal aega olin puhkusel, iga jumala päev sadas. Sajuga ei tule hirv aga metsast väljagi. Tuulese ilmaga ei tule ta samuti metsast välja. Ainuüksi küti tahtmisest ei piisa, kui ilm on vilets. Kui sajab, siis on kraavid vett täis, maapind vesine, katsu niiviisi jahti pidada,” räägib ta.

Põtru oli Eikla kandis vahepeal liikumas vähe, aga sel hooajal on Sepa sõnul neid juba rohkem nähtud. Kui hirve laskelimiit on praegu kõrgele tõstetud ja neid seeläbi vähemaks jääb, siis hakkab ka põder rohkem liikuma ja pead tõstma, arvab Sepp. Ta möönab, et hirv ja põder ei paista omavahel eriti hästi läbi saavat. Hirv on karjaloom, põder rohkem omaette uitaja.

Hunti Eikla jahiseltsi liikmed seni tabanud ei ole, kuigi jälgi on jahipiirkonnas nähtud ja möödunud aastal jäi kaks võsavillemit ka rajakaamera pildile.

Väikeulukitest kütitakse Eikla maadel rebast ja kährikut, kuigi nahkade järgi praegu nõudlus praktiliselt puudub. Kokkuostjatel on huvi üksnes nugisenahkade vastu. Väikekiskjate tervis paistab olevat hea ja kärntõve ei ole jahialal eriti täheldatud.

Linnujahi vastu seltsi liikmetel väga suurt huvi pole, kuigi mõned mehed hanejahil ikka käivad.

Traditsiooniliselt toimub Eikla jahialal jaanuari lõpus suur jahihooaja lõpujaht, kus osalevad Saaremaa erinevate seltside liikmed ja ka kütid mandrimaalt. “See on viimane võimalus pulli lasta,” sõnab Sepp.

Jahimaja Eikla seltsil ei ole. “Ta võiks ju olla, aga seda on vaja ka hallata. Ja nüüdsel ajal pole kellelgi selleks eriti aega,” nendib Ojar Sepp. Eraldi jahisaagi käitlemiskohta pole tema sõnul otseselt tarvis, kuna kütitud suurulukid viiakse enamasti Saare Ulukisse.


Ive Kuningas

Kaks aastat ja 21 lugu

2016. aasta suvel tekkis seoses Saarte jahimeeste seltsi 50. juubelisünnipäevaga mõte tutvustada seltsi kuuluvate jahiseltside tegemisi. Kahe aasta jooksul on ilmunud 21 lugu ja olgu siinkohal kohe ära öeldud suur tänu lugude autorile Mehis Tulgile.

Kui sarjaga kahe aasta eest alustatud sai, kuulus SJS-i 19 liiget. Tänaseks on meie perre lisandunud Eikla jahiselts, seega on maakonna 25 jahindusorganisatsioonist ühe mütsi alla koondunud 20 juriidilist liiget, kelle ridadesse kokku kuulub 937 jahimeest. Ilmselt oleme sellisena maakonna kõige suuremat inimeste hulka ühendav organisatsioon.

1967. aastal, kui Saarte jahimeeste selts loodi, tegeleti jahinduse kõigi valdkondadega: jaotati küttimismahtusid, õpetati jahimehi, organiseeriti metsloomade lisasöötmist, korraldati võistlusi ja osaleti seltsielu korraldamisel. Viiekümne aasta jooksul on muutusi olnud palju. Kui vahepeal tegeles enamiku eeltoodud tegevustega riik, siis vaikselt oleme alguspunkti tagasi jõudnud ja sellest ka jahimeeste arusaam, et ühtset seltsi on vaja.

Suur tänu Saarte Häälele meeldiva koostöö eest!

Ive Kuningas
Saarte jahimeeste seltsi tegevjuht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 861 korda, sh täna 1)