Piiritulp kalendrikirjanduse ajaloos

Heino Kään

“”Kalender 2019” – samalaadne, nagu nii paljud lugejad-kasutajad aastakümneid on harjunud endale eelolevaks aastaks muretsema iga aasta lõpukuudel. Teatmik, märkmik ning õpetlikku, lõpuks lihtsalt humoristlikku lugemist,” kirjutab Heino Kään.

Algab kvintessentsiga – aasta tabelkalender. Tabelkalendrile järgneb kuukalender. Küljendatud nõnda, et jääks ruumi ka kalendri omaniku märkmete jaoks. Aga seegi osa on teatmik. Muu olulise kõrval leiab siit ka rahvatraditsiooni kandvad nimetused, alates nuudipäevast 7. jaanuaril ja lõpetades tabanipäevaga 26. detsembril.

Viimane kalendriraamat

Kuukalendri järel mahukam tähtpäevade loetelu kuupäevade järjestuses: sünnid, surmad, mõnda tähtsat ka ajaloost. Seegi pole veel kõik. Päris raamatu lõpus pakub lisa kalendri teabetalitus. Kõigepealt olulisi sündmusi Eestis 2019. Maailma spordiüritusi 2019. Ja lõpuks ÜRO tähtpäevi 2019 – millest suurt osa pole enne kuulnudki. Näiteks rahvusvaheline miinivastane päev 4. aprillil või üleilmne tuunikala päev 2. mail, lõpetuseks rahvusvaheline inimliku solidaarsuse päev 20. detsembril. Kõike seda kalendritarkust ei teaks kusagilt mujalt otsida.

Niisiis sadakond lehekülge teatmematerjali, kenasti kokku koondatult. Ülejäänud poolteistsada lehekülge lugemismaterjali. Mis saarlasele-muhulasele erilist huvi võiks pakkuda: Piret Hiie-Kivi artikkel Saaremaa mässust. Veel üht-teist rahvakommetest, loodusest, mõnest kultuuritegelasest. Ja muidugi aiandusest, kokandusest. Päris lõpetuseks “Nalja ja muigeid”.

Selle kõik võinuks kirjutamatagi jätta, sest iga-aastasel kalendrikasutajal on see nagunii varasemaist aastaist umbkaudu teada ja oodatud. Ent eriliseks teeb tänavuse kalendriraamatu asjaolu, et see on mitmes mõttes viimane. Kalendritegija Gondo Olevsoo lahkus meie hulgast 18. juunil, neli päeva pärast oma 90. sünnipäeva. Tema koostatud 49. kalender-teatmiku seadsid trükivalmiks juba teised. Kalender kannabki alatiitlit “Viimane Gondo Olevsoo koostatud väljaanne”.

Sellelaadne kalender-teatmik on terve etapp eesti kultuuri ajaloos alates 1720. aastast. Missugused need päris esimesed raamatukesed välja nägid, seda me ei teagi, sest meieni on esimesena säilinud alles 1732. aasta “Eesti Ma Rahva Kalender ehk Täht-Ramat”. Tegijaid ja väljaandjaid on aastasadade jooksul olnud mitmeid. Alguses oli üllitis otseselt maarahvale mõeldud, hiljem, koos aegade, ühiskonna muutumisega üha rohkem üldisema sisuga.

Olevsoo lähemad kokkupuuted kalendritegemisega ulatuvad aastaisse 1965–1969, mil ta töötas kirjastuses Eesti Raamat ja toimetas muuhulgas ka kalendreid. 1970. aastal läks ta küll tööle välisministeeriumisse, kuid tegutsemine kalendrimaailmas ei lõppenud. Nüüd hakkas ta ise kalender-teatmiku koostajaks. Väljaande populaarsus kasvas aasta-aastalt ja tiraaž jõudis 1990. aastal maksimumini – 220 000 eksemplari.

Kas aja märk?

Tulid segased, pöördelised ajad ühiskonnas, ka kirjastustegevuses. Aastaiks sai kalendrikirjastajaks kirjastus Olion. Kalender-teatmikku koostas aga ikka Gondo Olevsoo. Ent “Kalender 2013” ja kõik järgnevad kannavad Olevsoo nime juba niihästi koostaja kui ka kirjastajana.

Aegade muutudes, trükitehnika arenedes muutus loomulikult ka kalendri ilme. Aastakümneid trükkis kõrgtrükis mustvalget kalendrit trükikoda Punane Täht. Mitmevärvilises ofsettrükis vaheldusid trükkijad. Viimastel aastatel loeme raamatust – trükk: Rebellis AS.

Kogu seda kirjut sisu ja vormi masinavärki juhtis ja korraldas aastaid Gondo Olevsoo. Tema lahkumisega on lõppenud üks pikk etapp eesti kalendrikirjanduse ajaloos. On see aja märk? Või tuleb veel keegi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 101 korda, sh täna 2)