REPLIIK: Vähist – arsti ja patsiendi pilgu läbi

Tiiu Aro

“Vähiteema on aktuaalne olnud aastasadu, puudutades väga paljusid meist kas otseselt või lähedaste kaudu,” tõdes laupäeval Kuressaares vähipatsientidele ja nende lähedastele korraldatud konverentsi avanud Saaremaa vallavolikogu esimees, onkoloog ja naistearst Tiiu Aro.

Tahan rääkida kogemusest, mismoodi mina onkoloogia­eriala arstina mäletan Tartus aastatel 1978–1986.

Minust sai onkoloog septembris 40 aastat tagasi. Mu esimene töökoht oli Tartu linna onkoloogiadispanser. Mõni teist on kuulnud, mõni isegi käinud ja mäletab. Olin kiiritusravi arst ja ka opereeriv naistearst.

Mäletan hästi, missugune oli see Vallikraavi tänaval asunud haigla, missugused olid tingimused. Kuidas me opitoast pärast lõikust patsiente ise trepist raamiga üles-alla kandsime. Kuidas me Toomemäel praeguse riigikohtu hoone taga pisikeses pugerikus emakakaelavähki ravisime. Panime käsitsi raadiumi, kuna toona ei olnud meil mingisuguseid peeneid automaatikaga aparaate. Mäletan, mismoodi me patsientidele kiiritusravi tegime. Olin juba paar aastat töötanud, kui 80-ndate alguses tulid tööle esimesed füüsikud, kes röntgenipiltide pealt mingisuguseid raviplaane joonistasid, kuhu täpselt peab selle kiire juhtima. See kõik oli väga primitiivne, ometi patsiendid tervenesid ja paljud on elus tänagi. Mul tuli kiiritada absoluutselt kõiki paikmeid, mis inimese sees ja küljes olla võivad.

Keemiaravis kasutati vaid kolme-nelja lihtsat preparaati, ent needki olid defitsiit. Kuidas neid apteegist kätte saadi, ma ei taha meenutadagi. Ravi tehti haiglapalatis, mingit päevaravi ei olnud.
Püüdsime olla patsientidele ja nende lähedastele toeks, olgugi et see oli raske. Tol ajal ei tohtinud patsient teada, et tal on vähk. Lähedatele aga pidi rääkima. Kui lähedased eriti ei hoolinud ja patsient äkki “ootamatult” lahkus, siis oli sul vaata et miilits ukse taga: “Kas sa oled patsiendi ära tapnud?”

2010. aastal sattusin ma ise teisele poolele – patsiendina. Aga siin ma nüüd praegu olen. Sest kõik oli siis juba palju parem – teadus arenenud, teadmised paremad, parem diagnostika, aparatuur, ravimid. Meil on võimalus kasutada sõeluuringut, saada mitmesuguseid konsultatsioone, kasutada rahvusvahelist tarkust.

Sellega seoses on aga paljud asjad ka keerulisemad. Me peame ise olema targemad, et osata kõiki neid vahendeid kasutada. Ja targemad peavad olema mitte ainult arstid, vaid ka õed, hooldajad, rääkimata patsientidest ja nende lähedastest. Ka omavalitsus saab aidata ravi kättesaadavuse parandamisel.

Aasta tagasi ostsin raamatu, kus on ära toodud positiivsed tsitaadid, seal hulgas Buddha oma, kes on öelnud: “Nii vaimu kui ka keha tervise saladus seisneb selles, et meie ei leina minevikku ega muretse tuleviku ega ees ootavate murede pärast, vaid elame käesolevas hetkes. Targalt ja kogu hingega.”

Olge hoitud!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 561 korda, sh täna 1)