Saaremaa kandid

Homme on hingedepäev, mil kalmudel süüdatakse küünlaid. Kas saarlased hoolitsevad ka muidu oma lähedaste haudade eest hästi?

Alfred Prass, Metsküla kalmistuvaht

Osa haudu on väga hästi korrastatud, osa eest hoolitsetakse pisut halvemini ja osa hauaplatse on ka unustusse vajunud. Nii nagu igas surnuaias. Mõnel platsil on alles vaid rist, paljudel pole sedagi, kui ristid on olnud puust. Nendelt kalmudelt muru niitmine on jäänud surnuaiavahi tööks.

Kalmude unarusse jätmise üks põhjus vähemalt Metsküla puhul on ka see, et siitkandist läks üsna palju rahvast 1944. aastal paatidega Rootsi.

Ehkki nüüd pakutakse ka Saaremaal hauaplatside hooldusteenust, pole see väga levinud, pigem lepitakse kalmude korrastamises kokku lähemal elavate sugulaste-tuttavatega. On arusaadav, kui mandrilt käiakse lähedaste kalmudel kord-paar aastas, kuid hauaplats vajab sagedasemat hoolt, sügisel ka lehtede riisumist.

Karja kihelkonna kalmistud – meil on neid neli, lisaks Karja vana kalmistu, kuhu enam poolsada aastat pole kedagi maetud, on hästi varustatud kõige korrashoiuks vajalikuga, liivahunnikud on kalmistu väravas ja tööriistakuuris on rehad, labidad, kärud.

Hingedepäevaks, enne talve tulekut püütakse kalmud korda teha ja katta kuuseokstega. Kes sel päeval kalmistul küünalt ei süüta, püüab seda teha koduõues või -aknal. Hingedepäeva tähistamine on siiski uus komme, pigem on pandud kalmudel küünlaid põlema lahkunute sünni- ja surma-aastapäevadel ning eelkõige muidugi jõulude ajal ja vana-aastaõhtul. Uuemal ajal on küünaldele lisandunud ka päikesepatareil põlevad elektrilaternad, mis süttivad igal õhtul uuesti.

Elmi Epro, Abruka kalmistuvaht

Abruka kalmistu on turismiobjekt, kuna asub matkatee ääres ja suviti käib seal palju rahvast, seepärast peab ta alati korras olema ega tohi olla ühtki mahajäetud hauda. Kõik, kes sellel kivisel ja tuulisel maalapil on elanud ja tööd teinud, väärivad, et nende haud oleks korrastatud.

Kalmistul on ligi 60 hauaplatsi, aga hooldajaid on vaid kuuel, ülejäänud on kalmistuvahi kohustus. Seda ei saa pahaks panna, sest kaugemal elavatel sugulastel on Abrukale pääsemine problemaatiline ning mitmetel polegi enam siin maailmas ühtegi lähedast.

Olen kalmuaeda hooldanud 25 aastat, enne mind tegi seda väga tubli Marta Alari. Siin on võimsad elupuud, mis küünivad põliskaskede latvadeni ja ka ümbermõõt on soliidne, ning kolmemeetrised pukspuud. Mandril nad nii kõrgeks ei kasva, kuna on külmaõrnad. Olen nende aastate jooksul istutanud koos hekkidega sadakond pukspuud, mille Marta pojapoeg Kalev Alari on oma aednikukäega ilusaks lõiganud.

Abruka kalmuaed on aastaringselt roheline oaas, kõige ilusam paik saarel. Igal kevadel ostan 70–80 võõrasema ja kui need on ära õitsenud, siis samapalju begooniaid. Väga tänuväärt lilled on lumeroosid oma igihaljaste lõhiste lehtedega. Soodsa talve korral hakkavad nad juba veebruaris õitsema ja õitsevad mitu kuud. Toredad ja ilmastikukindlad on hostad, mille valgelehelised vormid on nagu valgusallikad.

Kirjanik Ülo Tuulik on öelnud: “Kui tahad Abruka inimestega kokku saada, mine kalmuaeda.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)