LUUBI ALL: Õpetaja eelistused määravad kooli spordisuuna (2)

JALKATRENN: Salme kooli kehalise kasvatuse õpetaja ja jalgpallitreener Andre Anis jagab vutitarkust Raiko Treiratile (punase vestiga) ja Tomi Pulgale.
Maanus Masing

Kuigi erinevad uuringud ja hinnangud ütlevad, et sportimine ja kehaline aktiivsus on tänapäeva noorte hulgas kahanevas trendis, on vaatamata sportimise vähenevale populaarsusele siiski palju ka neid, kes on endale sobiva ja meelepärase spordiala leidnud.

Valikuvõimalused on tänapäeval suured ja alasid, mille vahel valida, palju. Tihti saavad siin määravaks eeskujud, isa või ema eelistused ja sõprade mõju. Tegutsema hakatakse suuresti juba tuttavas keskkonnas ja lähtuvalt pakutavatest võimalustest.

Erandiks ei ole siin ka Saaremaa, kus on juba traditsiooniliste alade kõrvale tekkinud mitmed uued. Samas toob pilk erinevate alade harrastatavuse kaardile välja ühe seaduspärasuse. Nimelt on paljudes koolides tugev ja populaarne just see spordiala, mida harrastab kehalise kasvatuse õpetaja.

Enamasti on koolis käivitatud huvialaring, organiseeritud treeningugrupid ja käiakse võistlustel. Samuti saab minevikust tuua näiteid, kuidas õpetaja lahkumise järel kaob ka huvi ala vastu.

Mati Mäetalu

Saaremaa spordikooli direktor ja 18 aastat kehalise kasvatuse õpetaja olnud Mati Mäetalu ütleb, et selline eripära on kogu aeg olnud ja sellel trendil on mitu aspekti. Üks on kindlasti see, millised on olnud piirkonna sporditraditsioonid, ja teine see, millised on kehalise kasvatuse õpetaja enda sportlikud huvid ja eelistused.

“Kui õpetaja annab tavalist kehalise kasvatuse tundi, siis peab ta tegelema erinevate aladega ja muutma lapse füüsiliselt tugevaks,” selgitab Mäetalu. “Samas on siin olulised pärast tunde lastega tehtavad trennid, sest siis valib õpetaja tavaliselt konkreetse ala, milles ta ise tugev on. Kui see on näiteks korvpall või võrkpall, siis on loogiline, et hakatakse lastega just seda tegema. Ei hakata ju näiteks mängima malet, kui seda ise ei osata.”

Valik sõltub õpetajast

Miinusena toob Mati Mäetalu välja selle, et paraku on mõnes koolis ka nii, et kui õpetaja ise on mingil alal tugev, siis kipub ta ka tunnis sellega rohkem tegelema. “Aga samas ei saa kool olla ka igal alal edukas ja teha kõiki asju võrdselt. Kui on mingi parem ala, millega kooli võistlustel edukalt esindatakse, siis tuleb ka trenni teha ja õpetaja peab ikkagi tegema mingi valiku,” märgib ta.

Kihelkonna koolis kehalise kasvatuse tundide kõrval ka korvpallitrenne andnud Mati Mäetalu tuntuim õpilane on Eesti koondislane, praegu Läti-Eesti liiga AVIS Rapla meeskonnas mängiv Indrek Kajupank. Mäetalu hinnangul ei saa aga kindlasti öelda, et Kajupangast poleks professionaalset korvpallurit sirgunud, kui ta koolis poleks saanud selle alaga tegeleda.

“Peamine on see, et Indrek hakkas Kihelkonna koolis käies armastama sportimist. Kindlasti andis tõuke see, et tegelesime ka korvpalliga, ent pole välistatud, et kui Indrek oleks tegelenud jalgpalliga, oleks temast kokkuvõttes ikkagi korvpallur saanud,” tõdeb Mati Mäetalu.

Eesti koolispordi liidu esindaja Enn Laanemäe räägib, et suuremad koolid käivad üldiselt kõikidel võistlustel väljas, kuid on koole, kes jäävad paraku ainult mõne ala tasandile.

“Sõltub ikka õpetajast,” märgib ta. “Aga kui sinu koolis käib hästi palju poisse näiteks jalgpallis, siis paned sellel alal ka võistkonna välja. Kui on aga võistlused alal, kus sul vastavate oskustega lapsed puuduvad, siis pole kahjuks midagi teha. Samas on hea, kui on olemas spordiala, mida tehakse.”

Paraku on viimastel aastatel päris tihti nii, et mõnel alal koolid oma võistkonnaga välja ei tule, kuna on teistest palju nõrgemad ja kaotused võivad tulla liiga suured. Enn Laanemäe tõdeb, et kui õpetajal ikka pole kedagi, kes vastava ala trennis käib ja seda ka tunnis ei ole õpetatud, siis on probleemid olemas.

“Ringi tasemel tegeledes on tänapäeval võistlustel raske konkurentsis püsida, sest on palju neid lapsi, kes käivad trennis ja nende oskused on teistest üle. Kõik on muutunud päris spetsiifiliseks ja on keeruline paljudel aladel konkurentsis püsida,” leiab Laanemäe.

Pole vist olemas spordisõpra, kes ei teaks, et Saaremaa spordi suurimad saavutused on vormistatud võrkpallis. Üks tõsisemaid võrkpallikantse oli Valjala, kui seal oli õpetajaks ja treeneriks Haljand Rüütel.

Paljud praegused tippmängijad on saanud oma hariduse treeneri ja kehalise kasvatuse õpetaja Edgar Haaviku käe all. Tema eestvedamisel osales Kuressaare Vanalinna kooli spordiklubi ka Eesti meistrivõistlustel.

Praegu paistab koolidest naiste võrkpallis silma Leisi, kus ala edendab kehalise kasvatuse õpetaja Toivo Lepp, kelle poeg Cris-Karlis mängib Eesti kõrgliigas TalTechi meeskonnas ja tütar Cristin Saaremaa naiskonnas. Leisi naiskond on maakonna meister.

“Eks ma surun praegu rohkem võrkpalli jah,” tõdeb Toivo Lepp. “Ma ise olin rohkem suusataja ja kergejõustiklane, aga Haljand Rüütel viis mind kunagi sellele teele. Lastele on see seni meeldinud. Mul käib kõik vabatahtlikult. On neid, keda olen ise tahtnud, aga nad on alt ära hüpanud ja praegu on nii, et kes tuleb, see tuleb. Mõnele andekamale ma lihtsalt soovitan alaga tegeleda, aga valik on lõpuks ikkagi vaba.”

Leisis tegutseb kaks võrkpalli treeningugruppi. 6.–9. klassini käib trennis vahelduva eduga 15 last ja 4.–6. klassis kümne ringis. Kuna valikuid palju pole, siis käivad trennis nii poisid kui ka tüdrukud.

Õpetajad oma ala peal

Kui seni maakonna korvpalli vedanud Kuressaares jäi ala areng viimastel aastatel toppama, kandus raskuskese Orissaarde ja Muhusse, kus tegutseb palju noorte treeningugruppe ja ollakse ka võistlustel edukad.

Põhjust ei pea kaugelt otsima, sest Orissaares on kehalise kasvatuse õpetaja ja treener Margo Rüütel ning Muhus Mati Rüütel, gruppe aitab täis saada Valjalas töötav Andre Kuntsel.

“Me oleme korvpallitreenerid ja ega me ei hakka saalihokit tegema,” tunnistab Mati Rüütel. “Lastele korvpall meeldib ja eks igaüks hääletab ju jalgadega. Püüame jääda ikka oma liistude juurde ning tegeleda sellega, mis on südamelähedane, ja ei taha teiste alade kapsamaale tungida.”

Rüütli sõnul on väikestes kohtades gruppe paraku raske täis saada, seepärast püütakse toimetada mitme kooli baasil ja üritatakse tööd teha nii hästi, kui võimalik. Kui juba grupp kokku saadakse, siis ollakse väga rahul, sest väga paljudes vanuseastmetes see ei õnnestu. Lapsi on lihtsalt vähe ja sobivaid poisse keeruline leida.

Erilist konkurentsi teiste aladega Mati Rüütel ei tunneta, kuigi on ka korvpallipoisse, kes käivad teisteski trennides. “Meie huvi on, et nad oleksid spordipoisid, ja kui nad sporti teevad, siis on hästi,” märgib treener.

Maakoolidest on jalgpallis n-ö kindlateks kantsideks kujunenud Salme, kus õpetajaks on Eesti koondises ja kõrgliigas mänginud Andre Anis, ning Lümanda, kus õpetajaks on FC Kuressaare treener Sander Viira.

Sander Viira ütleb, et Lümanda koolil on väike saal, mistõttu on seal keeruline võrk- ja korvpalli harrastada, jalgpalli mängimiseks on aga kõige paremad tingimused. “See on laste endi soov, et saaks jalkat mängida, ja see on Lümandas kuidagi traditsiooniks kujunenud,” räägib ta, lisades, et kord nädalas toimuvas trennis käib 20 lapse ringis.

“Esimesel veerandil mängime rohkem jalgpalli, aga traditsiooniliselt teeme kõiki asju. Tüdrukud on jalgpallis isegi aktiivsemad ja neil on tulemused olnud ka tublimad, mis omakorda tekitab uue laine. Noored näevad, et mängitakse hästi ning nad soovivad ka vanemate eeskujul seda mängu mängida ja samale tasemele jõuda.”

Kui Saaremaal rääkida naiste korvpallist, siis tuleb pilgud pöörata Kihelkonna poole, kus toimetab õpetaja Monica Kallas. Just tema initsiatiivil on naised väljakule toodud ja ka võistlustel käidud.

Praegu Kihelkonnal korvpallitrenni siiski ei toimu, sest lapsed on väikesed, küll aga korraldatakse naistepäeva paiku naiste korvpalliõhtut.

“Meil oli aastaid tagasi 15 mängijat, aga nüüd on asi kahjuks ära vajunud,” räägib Monica Kallas, lisades, et huvilisi üle Saaremaa mõni ikka on. “Alguse saab kõik sellest, et varem on koolis palli mängitud. Koolitunni tasemel harjutamisest jääb mingile tasemele jõudmiseks aga väheks. Saab küll selgeks algtõed, aga korralikke oskusi on keeruline saavutada.”

Ka Monica Kallase sõnul sõltub palju õpetajast ja see on loomulik, et kes rohkem võrkpallur, pühendub võrkpallile ja kes korvpallur, teeb korvpalli. “Meie püüame küll teha nii, et tunnis mängime võrkpalli, korvpalli ja jalgpalli ning meelelahutuslikus mõttes saalihokit ja sulgpalli ka,” lausub ta.

Linna koolides on spordialade valik muidugi mitmekülgsem ja suuri spetsialiseerumisi on raske välja tuua. Aga hea näide jõudude vahekorrast on Kuressaare gümnaasiumide sportmängude karikavõistlused, kus Saaremaa ühisgümnaasium valitseb enam korvpallis, sest seal on kehalise kasvatuse õpetaja ja treener Enn Laanemäe, ning võrkpallis on tugev Kuressaare gümnaasium, kus on õpetajaks ja treeneriks Gabriel Sepp. Nii et lastele ikkagi meeldib sport, kuid tihti vajavad nad selleks suunamist ja eeskujusid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 829 korda, sh täna 1)