SUUR MAA, SUURED ASJAD Kuidas kirjutada järelehüüet surnud teatrile? (1)

neeme korv

Neeme Korv

“Selle teatri tegijad teavad, mida nad tahavad, ja on valmis selle nimel väga paljuks. /…/ See on teater, kus “kõik on võimalik” selles mõttes, et “kõige” hulka kuulub ka luhtumine; NO99 ideoloogia pole teha head teatrit, vaid teha teatrit, mis kõnetab isegi luhtudes.”

Nõnda on 6. detsembril 2006 Postimehes kirjutanud literaat Aare Pilv.

Kolmapäeval lõuna paiku valdas mind kummaliselt segane tunne, lugedes sõnumit, et teatri NO99 tegijad on otsustanud pillid kotti panna. Ühest küljest on ju tegemist avangardse ühiskonnakriitilise loomingulise kollektiiviga, projektiteatriga. Teisalt on teatri juriidiline keha ikkagi riiklik. Et kuidas siis nii, äkki otsustame, et enam ei mängi, olgugi et uuslavastus novembri lõppu planeeritud esietendusega juba välja kuulutatud?

Alustati eesmärgiga teha lavastused 99-st nullini. Siis pidi see teater otsa saama. Kui ennetähtaegne lõpetamine on luhtumine, siis kõnetab luhtumine küll.

Mäletan seda 19. veebruari aastal 2005, kui vaatasin ära avalavastuse “NO99. Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki” esietenduse. Mäletan 7. maid 2010 Saku suurhallis kui “NO75. “Ühtne Eesti” suurkogu”. Mäletan muusikali Savisaarest (NO46), “NO43. Kõnts”, “NO72. The rise and Fall of Estonia”, “NO83. Kuidas seletada pilte surnud jänesele”…

Vähe on neid tükke, mida ei maksaks mäletada. Aktsioonis “Reformierakonna juhatuse koosolek” (NO64,5) olin isegi tegelane, ehkki vaid tekstis. Silvergate sai ju alguse Postimehe arvamuskülgedelt. “Ühtses Eestis” olid tegelased kõik eestimaalased, sest igaühel meist oli mingi seisukoht uue poliitilise jõu tuleku küsimuses, mingi puude lavastusega. 7200 inimest jälgis finaali saalis, arvates, et… Mine tea, äkki sünnibki erakond.

NO-teatris oli jõud. See jõud, mida kriitikud pidevalt eesti teatrilt nõuavad. Et teater kõnetagu ühiskonda, andku sellele sotsiaalne mõõde. See teater andis. Veri laval oli veri, higi oli higi, nagu Tiit Ojasoo avalavastuse monoloogis lubas.

NO99 puhul on alati olnud ootamatusi. Kuid seda, mis avanes mulle septembris, kui käisin vaatamas viimaseks jäänud tükki “NO30. Kihnu Jõnn”, ma ometi oodata ei osanud. Juhan Smuuli klassikalise teksti ainetel tehti laval kooliteatrit. Laval oli leide ja momente, mis kahtlemata kaunistanuks Saaremaa ühisgümnaasiumi miniteatripäevi, aga mis professionaalsete, heas vormis näitlejate esituses kõnelesid ammendumisest. Fookus puudus, sõnum pihustus kaootiliseks.

Mina ei usu, et endise teatrijuhi ja NO99 hinge Ojasoo suhtes näitlejanna kallal vägivallatsemise tõttu algatatud ja lepitusmenetlusega lõppenud kriminaalasi põhjustas NO99 enneaegse lõpu. Ammugi mitte seda, et eri poliitilistele jõududele pinnuks silmas olles jäi vaimujõud võimule alla. Mina arvan, et asi oli palju lihtsam – teatri loomingulistel liidritel said ideed otsa, aga riigiteater on ikkagi paratamatult kombinaat. Ja kui uhad pidevalt kütteväärtusega halgu, põledki heleda leegiga.

Saaremaal on teatrit tehtud ja hinnatud. Kindlasti on see olnud teistsugune teater, kui pakkus NO99, aga kui on olemas teatriharjumusega publik, siis suudetakse ka teatrit mõista. Ja võib-olla sedagi, kui kirjutan lõpumõtteks: NO99 on surnud, elagu NO99! (Eesriie.)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 114 korda, sh täna 1)