Kindla kaptenikäega kirjutatud (3)

Jüri Pino

“Kapten Uustulnd oskab kindla ja vilunud käega põnevust üles kruttida, et näri või küüsi,” arvab ajakirjanik Jüri Pino saarlasest kirjaniku Lembit Uustulndi värske romaani “Avameri. Kapten” kohta.

“Tule külla, pakun mereande.”
“Oo, krabid, krevetid, kaheksajalad…”
“Ei. Hoirassaa ja pudel rummi.”
Maarott tahtis sellega öelda, et midagi ta merest ikka teab.
Nojah, tegelikult ega tea küll.
Vähemalt seda külge mitte.

Võib-olla on see vaid vildakas ettekujutus, aga tundub, viimasel aal on levima hakanud komme kirjutada koledasti eessõnu. Umbes, et miks see raamat on kirjutatud. Tiit Hennoste õpetas kunagi, kui sa hakkad alguses seletama, miks see lugu kirjutatud on, saab sellega pool loo mõttest üldse maha tõmmatud. Kui peab seletama, et on mõtet, siis pole mõtet.

Väidan, et siin on kah eessõna olemas, aga see on tehtud osava mehe kindla käega. Ilusas saare keeles veel pealegi. Et kui sa, kapten, juba oled selle kirjatöö peale läinud, siis pane see ka kirja, kuidas me omal ajal Aafrika veeres kala nootasime, üldse tööd tegime ja elasime, ei ole vaja meie elu maha tõmmata, hammaste kiristamiseks ja oigamiseks tagantjärele vormistada, kõlab vana pootsmani pöördumine.

Sellest siis jutt jooksebki. Kahes kohas, tõepoolest Aafrika rannal kalalaeva pardal ja Saaremaal, kalurikolhoosis, mille alla kalalaev käib. Aeg on kuskil kaheksakümnendate algus ja N. Liit veel kõval jalal, sest üks peategelastest, kalurikolhoosi esimees tahab saada sotsialistliku töö kangelaseks.

Kalurikolhoosid olid midagi mõistatuslikku. Olgu need sovhoosid-kolhoosid, aga kalurikolhoosidest räägiti legende. Mida polnud võimalik üle kontrollida. Need olid ju piiri­tsoonis. Roheliste mütsidega marslased ehk siis otse KGB-le alluvad piirivalveväed lihtsalt ei lasknud ilma eriloata vaatama, kas tõesti on miljonärkalurikolhoos rajanud endale neljakorruselise pronkskatusega sauna. Huvitav, et kolhoosiga seoses oli sõna miljonär nõukaajal heasoovlikult kasutatud, vist ainuke juhtum ülepea.

Seepärast on väga äge lugeda kirjeldust just sellise müütilise asutuse elust. Mõnigi asi tundub uskumatuna – kuidas kolhoos teeb teiste kolhooside järel raadioluuret, teisalt, sel eelmise Liidu ajal oli ikka tõepoolest kõik võimalik. Seda, et Murmanskisse võidi saata silo, vahetamaks seda miskite laevale tarvilike vidinate vastu, usun mina küll hoobilt. Mis usun, kahtluse varjugi ei tule pähe.

Väike kahtlus on, et nooremat lugejat arvestades võib-olla tahtnuks raamat lõppu väikest leksikoni või muidu lühikest seletavat sõnaraamatut, et miks eesti mehed pöörduvad üksteise poole Aivar Aleksandrovitš. Vist.

Kõiksugu praegused artiklid oma haledate pealkirjadega “Mida tunneb Eesti juht?” on liivakastimäng selle kõrval, mida need esimehed ja direktorid omal aal tundma pidid. Täidad plaani – aukirjad, ordenid ja silm pigistatakse kinni, milliste vahenditega sa seda tegid. Aga trellid terendavad ka alati kuskil horisondil, tulles aeg-ajalt lähemale, siis jälle kaugemale, tants noatera peal kogu aeg ja validool rinnataskus.

Saaremaal, kalurikolhoosi peakontoris ja lähiümbruses juhtuv ongi tollase juhi elu ja võitluste kirjeldus. Lisaks sellele, et tuleb kogu aeg töiselt võimatut teha, vaevavad esimees Aivar Sinki igasugu mälestused, murravad ilusad naised, keda ei tohi. Kõik on seejuures hästi hoogne, kapten Uustulnd oskab kindla ja vilunud käega põnevust üles kruttida, et näri või küüsi… ja siis, järgmises peatükis viskab ta sind hoopis Angoola rannikule kalalaevale.

Kus on maarotil veel enam huvitavat lugemist ja palju uut teada saada. Esimese möhiga mõtled, et, oot, kalalaeval akustik… siis taipad, aa, täiesti loogiline ju. Seal möllatakse veel erilise hooga, noad välguvad, rusikad käivad, loksumine ajab kired kah üle pea. Mõelge vaid juba sellele, kui uhkelt kõlab: kalurikolhoosi Atlandi laevastik. Möh… aa. Seal, Aafrika rannal, saab tüür ootamatult kapteniks, sest eelmine vibutab juba liialt viinavemblaid. Samamoodi – mida tunneb uus juht viljastavates arenenud sotsialismi tingimustes, kui sa näiteks ei saa täielikku troppi laevalt maha kirjutada. Sest pole pappi eraldatud sihukeste Liitu tagasi toimetamiseks.

Äraütlemata tore raamat. Midagi peaks halvasti ütlema? Mm… kirjeldused on mõnes kohas veidi liiga rikkalikus keeles. Hästi veidikesekene. Mida ei panegi tähele, kui ei olda minusugune õelutseja. Sest dialoog on jällegi ülimalt inimlik, nii inimesed räägivadki ja rääkisid tollal, eesti keelde vene sõnu segades. Saarekeelne jutt ajab veel eriti vaimustusest ulguma.

Nii et maarotid, pudrumulgud kinni ja vutt-vutt merekaru teose järele.

Ilmus portaalis err.ee

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 875 korda, sh täna 1)