SÜGIS 1944: Suure pagemise tormine sügis (3)

PÕGENIKELAEV Viru teel Kuressaarest Gotlandile. 22.–23. september 1944.
SAARTE HÄÄLE ARHIIV

Kauaaegne Saaremaa kaubandustöötaja Valdek Kraus (80) oli 1944. aasta sügisel oma peatselt saabuvat seitsmendat sünnipäeva ootav poisike.

Ta mäletab hästi tormist sügist, mil tuhanded saarlased pisikeste paatidega üle mere Rootsi pagesid. Sajad neist kohale ei jõudnudki…

Jälle on käes sügis. Vihm ja tuul näitavad oma jõudu: üks mühiseb ja teine kolistab katustel. Ka 1944. aasta sügis oli tormine. Mäletan siiani minu kodu plekk-katuse kolinat, kuid vihmasadu ei mäleta. Minu kodu oli Tallinna ja praeguse Kevade tänava nurgal. Päeval ja vahel ka öösel möödusid meist põgenike voorid. Eks neid tuli Ida-Saaremaalt ja Muhust, kuid põhiliselt mandrilt.

Vahet tegime hobuste suuruse ja vankrite järgi, sest kahehobuserakendeid Saaremaal ei kasutatud. Sekka sattus ka mõni väiksem veoauto. Arvasime, et küllap need on jõukad mulgid. Osa neist põgenikest lootis pääseda paatidega Rootsi, kuid põhiliselt suunduti läbi linna Roomassaare sadamasse, et pääseda laevale ja jõuda Saksamaale. Transpordivahendid jäeti kõik Roomassaare karjamaale. Kas kõik ka Saksamaale jõudsid, on küsitav. Tollal levisid jutud, et üks laev olevat juba Abruka taga põlema pommitatud ja uppunud.

Kuigi meie perel oli maal palju tuttavaid, peatus meil ainult üks perekond Muhust. Mees teenis ohvitserina Saksa sõjaväes ja seetõttu tahtis ta naise ja 12-aastase poja Saksamaale saata. See õnnestuski, kuid ise jäi ta Saaremaale teenistusse. Neil juhtus veel selline asi, et laeval olles avastas poiss, et oli talvepalitu meile unustanud. Kuna näha oli, et laev jääb veel pikemaks ajaks sadamasse, hüppas poiss ema keelust hoolimata kaile ja jooksis mantlit ära tooma. Vahemaa sadamast meie koju on üle viie kilomeetri. Vahepeal anti aga õhuhäire ja laev sõitis merele. Ei ole vist raske ette kujutada, mida ema süda sellises olukorras tundis… Pärast õhuhäiret tuli laev aga sadamasse tagasi ja kõik lõppes õnnelikult. Vahejuhtumist sadamas kuulsime aastaid hiljem pärast sõda.

Oli ka üks teist liiki põgenik. Keegi meie perele tuttav Pärsama kandi mees käis sel ajal mitu korda linnas ja jättis hobuse päevaks meile. Mida ta linnas tegi, seda me ei teadnud. Ükskord, kui hobune jälle meil oli, tuli ta päeval hoopis väikese veoauto kabiinis ning vankrilt tõsteti autosse mingisugused kanistrid. Õhtul mees hobust ära viima ei tulnud ja jäigi kadunuks.

Minu ema ja vanaema (isa oli juba suvel viidud haavatuna Saksamaale) olid hädas, mida hobusega peale hakata. Hoidsid teda meie laudas ja toitsid lehmale varutud heintega. Rohkem kui nädala pärast tuli naine oma meest linna otsima. Tema ehmatus oli suur, kui ta avastas, et mees oli ilma temata ja lasteta Rootsi põgenenud.

Pagesid ka mitmed meile tuttavad linnainimesed. Meie naabrite noorpere ning minu ristiema ja -isa Valeria ja Albert Roes lahkusid kogu maakonna saksaaegse juhtkonnaga. Ristiisa oli mobiliseeritud 1941. a Vene sõjaväkke, kuid jäetud Saaremaad kaitsma. Aga ta andis end vangi ja jõudis üsna varsti läbi Viljandi vangilaagri koju tagasi. Saksa ajal töötas ta maavalitsuses maasekretärina.

Aurik, millega Kõiguste sadamast lahkuti, pidi sõitma Saksamaale, kuid tegelikult oli ette valmistatud mässuks. Avamerel võeti laev relvade abil Saksa meeskonnalt üle ja suunduti hoopis Rootsi.

Olen oma ristivanematega hiljem kohtunud. 1974. a tuli risti­ema Tallinna laulupeole ja ma sõitsin koos emaga temaga kohtuma. Minu ema ja ristiema olid nooruses olnud parimad sõbrannad. Tookord tutvustasime talle Tallinna vanalinna, sõitsime ringi nii Toompeal kui ka Mustamäel. Mulle jäi mulje, et Saaremaa tüdruk oligi vist esimest korda Tallinnas. Tallinnast väljaspool ei tohtinud ta siis liikuda.

Oli ka teisi meie pere tuttavaid, kes ühel või teisel põhjusel otsustasid lahkuda ja leidsid võimaluse põgenemiseks.

Tallinna tänava ja Pihtla tee nurgal on kahekordne valge kivimaja, mille alumisel korrusel oli nõukogude ajal kauplus Start. Rahvas kutsus seda aga Ruubi poeks. Juba ammusest ajast elas seal perekond Skiller. 1944. aastaks olid järele jäänud ainult pereema, keda meil kutsuti Skilleri-prouaks ja tütar Adeele. Tütrel mingit poliitilist põhjust põgenemiseks ei olnud, kuid ta otsustas siiski ema maha jätta ja koos kavaleriga Rootsi minna. Ema jäigi Saaremaale tütrelt sõnumit ootama, mida kahjuks mitte kunagi ei tulnud.

Loosiga hukkuvasse paadikesse

See oli 1959. aastal, kui välismaalt saadetud kirjad ja pakid juba liikusid. Olin parajasti kodus ja meile tuli külla üks ema tuttav naine. Keegi tema lähedastest oli olnud Adeelega samas paadis ning oli kirjeldanud kõike, mis tookord merel juhtus. Jutt oli umbes selline, et alguses oli kõik läinud hästi, kuid hiljem puhkes torm.

Paat oli ülekoormatud ja vastutuules ei suutnud mootor paati enam edasi vedada. Laevnikud olid andnud käsu kõik kaasasolnud asjad, välja arvatud dokumendid ja väärisasjad, merre visata. Paraku ei muutnud see olukorda paremaks. Paadil oli igaks juhuks slepis väike aerupaat. Laevnikud nõudsid, et osa reisijatest peab minema sinna, et laia rinnaga põhipaat saaks kõrgemale kerkida ja veetakistus väheneks. Määrati kindlaks ka teise paati minejate arv.

Vabatahtlikke muidugi ei olnud ja nii otsustati loosi võtta. Lahkujate hulka sattus ka Adeele või tema peigmees (kumb nendest, seda ma ei mäleta). Noored otsustasid aga teineteisest mitte lahku minna ja olid nõus vaid koos minema. Seega jäi üks loosijärgne lahkuja põhipaati. Vaatamata keerukusele ümberkolimine ikkagi õnnestus ja reis jätkus. Midagi oluliselt aga ei muutunud ning oli selge, et olemasoleva kütusevaruga kaldale nii ei jõuta. Mingil hetkel lõigati paate ühendav nöör läbi. Esimese laine tipus oli väikest paati veel näha, teisel enam mitte… Ülejäänud põgenikud jõudsid Rootsi. Minu vanemad ega ka teised ümbruskonna inimesed ei rääkinud mitte kunagi Adeele emale merel juhtunust ning ta ootas kuni surmani tütrelt kirja.

Õnneks ei jäänud Adeele ema siiski ilma lasteta, kuid seda jällegi teise traagilise sündmuse tulemusena.

Ümbruskonna laste seltskond tegeles Roomassaare karjamaale lehmade viimise-toomisega ning õhtuti endise raudteejaama territooriumil nende karjatamisega. Ühel suvel ilmus meie hulka uus poiss nimega Ellut Sepp. Minust oli ta aasta vanem. Varsti selgus, et ta elab Skilleri-proua juures ja on tema vennapoeg. Peatselt saime teada, et poisi vanemad olid Kõljalas metsavend Elmar Ilbi ja ta kaaslaste poolt tapetud. Saime Ellutiga väga headeks sõpradeks.

Tookord liikusid sellest tapmisest rahva seas mitmesugused jutud. Põhiteema oli see, et poisil olevat õnnestunud ennast ära peita ja hiljem jooksnud ta naabrite juurde. Kujutades ette, mida võib tunda laps, kelle juuresolekul tapetakse ema ja isa, ei söandanud ma temaga sellel teemal rääkida. Alles aastaid hiljem jutustas ta, et Ilp jättis ta ellu ning see oli küll tõsi, et ta pärast naabrite juurde jooksis.

Kui paat jõudis tagasi koduranda…

1944. a sügisest kuulsin ma aastakümneid hiljem. Minu klassivenna ja hea sõbra ajakirjanik Heino Silla abikaasa oli pärit Sõrvest Mässa külast. Ka tema isa hukkus tormisel merel. Sõrve mehed olid otsustanud paadiga põgeneda, kuid olid jäänud ränga tormi kätte ja pöördusid merelt tagasi. Mõni aeg hiljem otsustati uuesti merele minna. Üks mees keeldus aga teist korda proovimast ning tema asemel läks paati sõbra naise isa. Paraku teisele kaldale ei jõutud.

Mulle on räägitud ka ühest hiidlaste põgenemise katsest. Kaluripere koos naabritega asus oma kalapaadiga teele Rootsi poole. Kuid peagi jäädi tormi kätte. Vaatamata halvale ilmale jätkati sõitu. Paraku seiskus mootor ning edasi püüti liikuda aerude jõul. Kahjuks osutus kätejõud tormist nõrgemaks ja paat hakkas ihaldatud rannast hoopis kaugenema. Paadist loobiti vett välja ja aerutati, nagu vähegi suudeti. Kõigil aerutajatel olid käed juba verised, kuid edasi ei saadud.

Lõpptulemusena ajas pikaajaline maru paadi kuhugi randa. Paadisolijad ei teadnud, millisesse kohta nad maabusid ja saatsid luurajad kaldale asja uurima. Kui mehed tagasi tulid, oli uudis kõigi jaoks jahmatav, sest maabutud oli oma kodutalu karjamaale. Lauter, kus paat tavaliselt seisis, oli mõnevõrra eemal ja oma kodutalu randa ei tuntud kohe ära. Julgeolekutegelased vintsutasid põgenikke mõnda aega, kuid trellide taha kedagi ei pandud.

Tolle aja põgenemiste puhul on tavaliselt räägitud, et üle mere mindi olemasolevate kaluripaatidega. Tegelikult kasutati ka täiesti uusi just selleks ehitatud aluseid. Kõige kummalisem on seejuures, et paatide ehitamine toimus täiesti avalikult ja Saksa võimud ei teinud selleks takistusi.

Kuressaares kujunes selliseks tööstuseks Pihtla teel asuv Parketi vabrik. See oli kõige suurem puidutööstus linnas oma aurumasina, saeraamide, freespinkide ja kogu territooriumi ümbritseva laudaiaga. See aed piirnes põhja poolt susla raudteega. Mida seal aia taga tehti, välja ei paistnud, kuid paatide ehitamisega koliti ka üle Pihtla tee. Selleks tasandati suurem ala skreeperi ja järelveetava teehöövliga. Mõlemad riistad jäidki sinna teeäärde vedelema ja olid seal veel järgmiselgi aastal. Skreeperi rauast kast oli veel mulda täis.

Selles piirkonnas karjatasime õhtuti lehmi ja nägime, mis seal toimus.

Paate oli korraga töös 2–3. Kõik suured merepaadid ja minusugune kuuene mehehakatis ei ulatunud neisse üle parda vaatama ega ronima, sest töömehed viisid õhtuks redelid ja tööriistad vabrikusse. Väljal kuivatati ka laudu ja need olid virnastatud kolmnurkselt, nii et laudade otsad toetusid üksteise peale. Siis ei olnud vaja pulki vahele panna.

Me, lapsed, isegi teadsime, kellele mõned paadid kulusid. Nii ehitati seal paati tollal kõige kuulsamale Saaremaa arstile doktor Tilgale, kes oli sellal usaldusarst ja otsustas, kes meestest on rindekõlbulik. Ühel õhtul olid töömehed redeli paadi juurde unustanud ja nii saime poistega kõik paadid läbi käia. Tilga oma oli tõsine meresõiduriist. Nägime, et etteotsa tuleb korralik kajut ja tagumine osa oli ümbritsetud istmelaudadega. Mootorit veel ei olnud, kuid meie teadsime, et selleks kasutatakse automootorit. Teised paadid oli enam-vähem samasugused. Paate ehitati seal kogu 1944. a suve.

Hirmus merereis 48 aastat hiljem

1992. a augusti lõpupäevil korraldas maavalitsuse tubli ametnik Leo Filippov Saaremaa ettevõtjatele reisi Gotlandile Slite laadale. Ta ise tuli meiega kaasa ja aitas korraldada kohapealset asjaajamist. Sõidukiks oli maavalitsuse 8-meetrine kaater KIKE ühe meremehega pardal. Pidime väljuma Roomassaarest õhtul kell 8, kuid tegelikult toimus see kell 10 õhtul. Vahepeal olime saanud tormihoiatuse. Torm pidi Läänemerele jõudma hommikuks ja seda läänekaarest. Ka sadamas käinud Saare Kaluri peainsener soovitas meil sõidu ära jätta. Kaubad olid aga kaatril ja seltskond koos ning lõppotsus oli siiski merele minna, sest tormi alguseks lootsime olla juba Gotlandi varjus.

Sõrve tipuni oli kõik korras ning selleks ajaks olime jõudnud laevaeluga kohaneda. Kavatsesime korraldada ühise õhtusöögi. Katsime kajutis väikese servaga lauakese linikuga ning asetasime sellele suupisted, mis kellelgi kaasas olid.

Juhtus aga midagi kummalist: järsku löödi paat põiki ja meie laud oli korrapealt tühi, isegi linikut ei olnud enam. Torm oli jõudnud varem kohale ja hoopis edelast. Edasi oligi nii, et tihttuules sõitev kaater ronis laine otsa, liugles sealt alla ja mattus järgmisesse lainesse. Lainehari mühises üle kajutikatuse, kuid vesi sisse siiski ei pääsenud. Nii kestis see tund tunni järel. Kaatri mootor seiskus öö jooksul mitu korda, kuna laevukese kõikumine oli peksnud diislikütuse vahule ja see ummistas filtri. Laevnik pidi siis laskuma mootoriruumi ja asjad korda tegema. Vahepeal kõikusime niisama lainete vahel. Hommikul ilma valgenedes tundus olukord rõõmsamana ja lained madalamatena.

Slitesse jõudsime kavandatud 12 tunni asemel 16 tunniga. Sadamas olid kõik plagisevad lipud ja lipuviirud tuulest sirged ning kohalikud ei uskunud, et me sellise ilmaga üldse tuleme.

Seekord oli meri armuline. Eks meil olnud ka alus parem kui 1944. a meresõitjatel. Kuigi kaater oli plastmassist, oli selle mootor võimsam ja kogu paat ise kinnine. Tänu kaasaegsetele seadmetele võisime igal ajamomendil määrata oma asukoha ning kiilu all oleva vee sügavuse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 119 korda, sh täna 1)