Perekonnast ja elu väärtustamisest (30)

Anti Toplaan

“Perekonna ja abielu teemad lähevad korda igale inimesele, kuna me oleme kõik osa oma väiksemast või suuremast perekonnast,” kirjutab EELK saarte praost ja isa Anti Toplaan.

Kirjalikult talletatud ajaloos on meie kultuuritraditsioonis käsitletud perekonda mehe ja naise vabatahtliku ühendusena, mille keskel sünnivad lapsed. Nii on perekond põlvkondade järjepidevust kindlustav ühiskondlik institutsioon ning inimliku armastuse esmane ja loomulik keskkond.

Kuigi perekonnaga seotud küsimused kuuluvad suures osas iga inimese isikliku elu valdkonda, peaks nii ühiskond kui ka riik väärtustama tugevat perekonda kui ühiskonna alust.

Kuidas mõista perekonda? Viimase veerandsaja aasta jooksul on kiired ühiskondlikud muutused toonud Eestis kaasa ka perekonnamõiste teatava hägustumise. Kui ütleme perekond, siis keda me selle all täpsemalt silmas peame? Valdav osa meie ühiskonnast peab selleks jätkuvalt ühe mehe ja ühe naise vahelist liitu, kus sünnivad ja kasvavad lapsed. Sellisena on perekond mitte ainult aegumatu ideaal, vaid inimese reaalselt teostatav kutsumus. Eesti põhiseaduse koostajate hulka kuulunud Jüri Adams on meenutanud, et tol ajal ei tulnud keegi selle peale, et perekonda võiks käsitleda sellest arusaamast erinevalt. Ometi näeme, kuidas avalikkuses on mõnede riikide eeskujul väljendatud soovi laiendada perekonna mõistet näiteks ka samasoolistele paaridele.

Elu tuleb hoida

Veidi vähem kui aasta tagasi pöördus peapiiskop Urmas Viilma oma advendiläkituses ühiskonna poole ettepanekuga täiendada põhiseadust sättega, mis selgelt sõnastab abielu ainult ühe mehe ja ühe naise vahel sõlmitud liiduna. Ettepaneku kriitikud ei ole ilmselt lugenud samas pöördumises märgitud selgitust, et sellise algatuse eesmärk oleks ühiskondliku kokkuleppe sõlmimine väga erinevate osapoolte vahel. Pärast abielu mõistele põhiseadusliku kaitse andmist võiks astuda järgmise sammu ja reguleerida eriseaduse tasemel ülejäänud koos- ja ühiseluviisid. Peapiiskopi sõnul oleks tulemuseks kogu ühiskonnas suurem selgus, vähem hirmu, rohkem üksteisest lugupidamist, üksteisega arvestamist ning hoolivust.

On tõsi, et me ei peaks niivõrd tegelema kellegi teise või teatud nähtuste kritiseerimisega kui olema ise oma elu ja tegevusega eeskujuks. Oleks naiivne loota, et keegi teine, olgu selleks või riik, tuleks meie eest tegema asju, mida meie õigeks peame.

Kindlasti saame oma riigi kodanikena kaasa aidata, et nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil arvestataks perekonna heaoluga. Näiteks sotsiaalhoolekande valdkonnas on perekond see, kes tagab oma liikmete esmased vajadused. Riigi ülesanne on toetada peret nende funktsioonide täitmisel, võttes need enese kanda, kui pere ja kohalik kogukond ei saa sellega hakkama. Tuleb nõustuda arvamustega, mis rõhutavad, et riiklik sotsiaalpoliitika ei tohiks alatähtsustada isiklikku, perekondlikku ja kogukondlikku vastutust ühiskondliku heaolu eeldusena, vaid peab seda tunnustama, rõhutama ja edendama.

On raske vastu vaielda sellele, et elu kui selline on suurim väärtus, mida tuleks hoida igal võimalusel ja ajal. Omaette küsimus on, millisest hetkest alates algab elu? Siin võivad arvamused minna lahku, kuid kristliku maailmavaate järgi peetakse selleks valdavalt inimese eostamishetke. Kui ühiskond soovib kaitsta oma liikmeid, kes ise ennast ei suuda või ei saa kaitsta, tuleks suuremat tähelepanu pöörata näiteks raseduskriisi nõustamisele, mille võiks lisada haigekassa rahastatavate teenuste nimekirja. Kahjuks ei ole harvad olukorrad, kus naine seisab lapseootele jäädes raskete valikute ees, kus tal endal ei ole kerge otsust langetada. Olukorras, kus praegu rahastatakse haigekassast raseduse katkestamise protseduure, peaks olema riigi selge eelistus toetada sellega vähemalt võrdsel alusel niisuguseid meetmeid, mis kaitsevad sündimata lapse eluõigust.

Viimasel ajal on meid rõõmustanud see, et peredes sünnib varasemast rohkem kolmandaid lapsi. Selle üheks põhjuseks peetakse suurenenud lastetoetuste mõju. Nüüdseks teame, et poliitikutel aitas selles osas kokkuleppele jõuda mitmete ettevõtjate avalik toetus. Seda ei kavandatud aga mitte juhuslikult, vaid arvestati uuringute tulemuste ja asjatundjate nõuga. Kuna reaalse ostujõu muutus võib mõne aastaga seniseid toetusi oluliselt kärpida, tuleks lastetoetused indekseerida ehk hoida nende väärtust vastavalt elukalliduse muutustele.

Kuna lapsed kasvavad perekonnas, on olulise tähendusega toetus peretugevdusprogrammide ja -teenuste kättesaadavuse parandamiseks – näiteks vanemahariduslikud ja paarisuhet toetavad koolitused, perevägivalla ennetamiseks ja toimetulekuks mõeldud koolitused, pereteraapia jmt. Praegu on sellised teenused reeglina tasulised ja sõltuvad projektirahastusest või kohaliku omavalitsuse vastutulelikkusest.

Probleemide tekkides on haavatavas seisus peredel raske minna oma muredele väljastpoolt toetust küsima. Pea igal aastal peavad näiteks naiste varjupaikade esindajad nentima, et riigi pakutav toetus ei ole kõigi soovijate aitamiseks piisav. Ükski tegutsev varjupaik ei jäta reeglina ühtegi abivajajat ukse taha, kuid see ei ole aus ei selle olulise töö tegijate ega hädasolijate suhtes.

Avalikkuses on vähem räägitud nn ema-lapse kodudest, kus vajadusel võimaldataks elada ka neil noortel emadel, kes küll soovivad oma last sünnitada, kuid ei näe selleks võimalust ebapiisava majandusliku olukorra ja toetava lähisuhtevõrgustiku ebapiisavuse tõttu. Kindlasti on oluline ka jätkuv riigipoolne lahenduste toetamine, mis võimaldaks noortel emadel laste kõrvalt haridusteed jätkata.

Perekond on lapse kasvamiseks parim paik

Perekond on laste jaoks kõige loomulikum kasvukeskkond, kus lapsed omandavad esmase maailmatunnetuse, arusaama ema- ja isarollist ning kogemuse inimlikust hoolivusest ja armastusest. Perekonnas kujuneb inimeste vastutustundlikkus, teenimis- ja pühendumisvalmidus ning autunne.

Erinevalt ühiskondlikust suundumusest, kus vanemad sageli on sunnitud andma lapsed enne kooliminekut lasteaeda, olen oma kogemustest veendumusel, et parim laste kasvamise koht on pereringis. Loomulikult annan endale aru, et on palju põhjuseid, miks enamik peresid ei saa seda endale lubada. Seda enam tuleks ühiskonnas endas rohkem soosida laste kasvatamist pereringis ning seista hea, et inimesed ei oleks materiaalsete raskuste tõttu sunnitud loobuma laste kodus kasvatamisest ja viima neid päevahoiuasutustesse.

Kummardan sügavalt nende emade ees, kes on ühiskondlikest hoiakutest hoolimata pühendunud laste kasvatamisele, pidades seda ülesannet olulisemaks oma töökoha säilitamisest ja karjäärile pühendumisest. On selge, et näiteks kolme lapse inimeseks kasvatamine annab ühiskonnale rohkem kui ühe inimese samal ajal tööga teenitud rahaline lisandväärtus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 072 korda, sh täna 1)