MULJE: Ühest kandlemängust metsalagendikul

Hiljuti nägi ilmavalgust üks huvitav raamat, mis kätkeb eneses kirjanduslikke lühivorme, mida Eestis küllalt harva viljeletakse. Saaremaa kirjanik Enda Naaber Nipsust on selles mõttes erand.

Just lühivormid on need, mis on teinud tema loomingu eriti huvitavaks ning loonud fundamentaalse arusaama, et lühivormide puhul võime määratleda proosakunsti kõrgemaid vorme.

Enda Naaberi mõtteterad on lihtsad ning kõikidele arusaadavad, mis teeb tema mõtisklused eriliselt väärtuslikuks. Kirjanik annab meile teada, et õnne ja rahulolu ei pea otsima kaugetest maadest ja kallitest asjadest, vaid et kõik see, mis meile õnnelikuks eluks vajalik, on kergesti kättesaadav, kui taasavastame tee koju ja iseenese sisemiste väärtuste juurde.

Mõtiskluste maa on ilus, sest temas on allikad ja jõed-järved, mõõtmatu meri, mäed ja orud, metsad ja aasad. Ning nendega suhtleb inimene, kes kas mälestuste või olevikuga, meenutuste või tulevikuga seal kõnnib. Usun, et elus on igal inimesel jalgsirada. Ja metsalagendik.

Enda Naaber Nipsusti raamatust “Sõna on mu elukaaslane” (“Mõtisklusi III”) lugedes kasvab oluliseks mõte, et autor on mõtisklustega jõudnud oma metsalagendikule.

Enda kirjutab saatesõnas: “Ning siis korraga tundsin – kirjutan tasa ja targu. Mõtted ajavad juuri. Sõna on mu elukaaslane… “

Ja sünnivadki mõtisklused.

“Teekäänakul inimene seisatab, et tagasi vaadata.”

“Naerul ja aususel on tulevikku.”

“Sõna ei ole relv, sõna on kannel.”

Need mõtteterad kõnetavad lugejat. Tekitavad variatsioonidega paralleelmõtteid.

Metsalagendikule kostub luikede häälitsusi merelahelt. Võib-olla see ongi hetk, mis sünnitas mõtiskluse: “Rikkus ei lähe kaduma, kui oled hingerõõmus.”

Lihtsad, kuid sügavad sõnad, laused, mis kisuvad kaasa mõtlema ning annavad lugejale võimaluse teemat edasi arendada, kusjuures mitmes erinevas suunas, sest mõtteterade puhul on tunnetatav ka alltekst ning võimalus erinevateks arusaamadeks. Sellise stiili viljelemine on kindlasti autori loominguline rikkus, mis teda teistest eristab ja tema loomingu ainulaadseks muudab.

Lugejana hakkan mõtlema, mis on kirjaniku jaoks rikkus. Aga sellele annab vastuse iga teine mõtisklus raamatus. Autor ei sõelu sõnu, autor mängiks nagu kandlel. Ja mõnikord põimuvad sõnad luuleks.

“Mõnel kõrvalteel olen astunud. Ja paastunud!”

“Elutarkus ei vaja karku.”

Elu pole lihtne, kuid elu on siiski ilus. Nii on ka Enda Naaberi mõtteterad positiivsed ja elujaatavad. On tunda, et autor suudab näha rõõmu ja päikesesära väikestes asjades, mis omakorda loovad eelduse igavikuliste väärtuste tekkeks.

Nimetaksin Enda Naaberi aforisme ja lühivorme, mida Saaremaa autor juba pikemat aega viljeleb, Eesti kultuuri mõttevaramuks. Ning mitte ainult Eesti kultuuri. Enda Naaberi aforismid on piireületavad ja rahvusvahelised, mistõttu võiks kaaluda nende tõlkimist ka teistesse keeltesse. Mõttevaramu on kõikjal väärtustatud ning Enda Naaberi lühivormide puhul võime kindlasti tarvitada terminit ajatu. Nagu ajatu kandlemäng metsalagendikul.

Toomas Kuter

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 175 korda, sh täna 1)